Mis on mu esimene saunakogemus? Ma olen kasvanud liita (pliit) ja ahu (ahi) taga, veekatlad alatasa auramas, ja pestud on meil end enamasti kausis tabureti otsas. Vannitoad ja duširuumid pole meie majapidamisse pikalt kuulunud. Saun oli enam seltskondlik riitus kui pesemisaktsioon. Meie oma esimene saun, mida mina mäletan, sai valmis ehitatud 1980. aastate lõpus, siis kui paps kuskilt lõpuks veetoru sai katlale. See asus Viljandis maja keldris ja sinna minnes tuli igaühel omad kummiplätud jalga panna. Mul tulid need alati jalast ära ja pudenesid betoonist keldritrepile. Väiksena saun mulle meeldis, kuigi ma ei saanud hästi aru, miks peab ennast seal õrre peal küpsetama ja kui ära ma peaksin küpsema, ning kas mind pannakse hiljem praena lauale ja pistetakse pintslisse. Veidi hiljem oli see võistlus iseendaga, kas ma suudan minna kõige ülemisele astmele. Allpool vist oli ahjupraad ja üleval oli grill. Ei, aga teate, kui poleks saanud vett Shhhh! kivide peale visata, siis vist ikka poleks sauna läinud.
Saunas käidi terve perega ja päris naljakas oli, kui keegi kadus plätude ja vannilina väel keldrisse.
Linnas, ehk Tallinnas viibides käisime ka Kalamajas Kalma saunas või Raua tänaval suures linnasaunas. Võtsime suure plekk-kausi ja viha ja mõnikord rätiku istumise alla, sest paksud vene mammid tegid laval muudki peale higistamise ja tavaliselt pesime istumiskoha enne puhtaks, kui söandasime tagumiku sinna toetada. Vett võis toona laristada lõputult, kuid Viljandi vana ütles ikka seda ka, et veega tuleb kokkuhoidlikult ringi käia, kuna ühel päeval peseme end muidu oma pisaratega.
Kalma saunaga on mu papsil selline lugu juhtunud, et kui ta oli umbes 8 kuud vana ja vanaema oli parasjagu tööl oma 14-tunnises vahetuses, siis mu tädi, kelle hoida beebi oli, ise umbes kuuene või nii, võttis ja läks koos mu papsiga Kalma sauna. Kasis ta seal puhtaks,pani pingile plekk-kaussi, ise läks lavale Mammid tulevad, vaatavad: imik? Kelle oma? Kust toodi? Ja siis tuleb tädi leiliruumist, uhab end veega üle, pakib beebi sisse ja marib koju.
Vanaema tegi rasket tööd, tema võis laval kaks tundi istuda, mina temaga mõõtu võtta ei suutnud, umbes poole tunni pärast kõõksatasin ja pagesin end jahutama.
Me ehitasime oma Kopli tänava puumaja keldrisse ka sauna, ehkki see oli paras uberik ja kindlasti nõuetele mittevastav, kuna eesruumi asendasid ajalehekastis ja moosiriiulid. Lava oli nii kitsas, et kahekesi sinna ei mahtunud, lava kõrval madal duširuum, kus end poolküürakil pesta sai, oligi kõik. Ükskord läks lava kärssama, kui vanaema seal istus, aga ta ei pannud tähelegi, unistas omaette, kui leegid kannikate vahel tantsisid. Ma kamandasin vanaema alla ja kustutasin lava ning otsustasin, et ahi tuleb ka maha jahutada. Hea, et see ei lõhkenud.
Uut korterit remontides läksin ma iga päev Pelgurannast jalgsi koju sauna kütma, et tolmurullideks muutunud vanemad saaksid end puhtaks küürida. Tolleaegne saunaskäik seostub keefiri ja suhkrusaiadega, kuna see oli kõik, mida tööhoos oli aega süüa.
Vanaema enda kodus oli kunagi vhva pesuköök suure katlaga, kus muidu keedeti pesu, aga mõnikord ka vanavanaema. Tal oli lihtsalt pesta sedasi, et ronis katlasse. Veel ärajooksu ei olnud, kraanist sai katla täis lasta, tule alla teha ja kuumaks ajada, aga tühjendad a tuli pangega. Praegu on vist mingi lehtla selle koha peal ja Kalamaja pesukööke on üldse vähe säilinud. Meie Kopli tänava elamise juures oli ka pesuköök, mis mitu korda põles kuna naabrimees ajas seal puskarit ja masin lendas vastu taevast.
Kopli tänavast ära kolides meil enam sauna ei olnud. Siis saime oma esimese duširuumi. Kuni 1996. aastani polnud mul olnud vannituba. Tollal olid muidugi moes need lükandustega kabiinid, aga ema arvas, et see läheb katki.
Harjusin dušiga nii ära, et sauna ei igatsenud ja ka vanniskäimine tundus liigse vee raiskamisena, kui ma hiljem vanniga korterisse kolisin. Aga stressirohkel perioodil hakkas vanniskäimine mulle meeldima. Mulgina ei lase ma vannivett kunagi raisku vaid pesen selles kas põrandavaipu või töötunkesid.
Elades 7 kuud Lapimaal, tuli saun mu ellu tagasi. Seal oli siis kortermaja või ühika keldrikorrusel ühissaun, mida kindla graafiku järgi sai kasutada, kusjuures meie trepikoja saunapäev oli neljapäev. Enamik välistudengeid oleks algul vist vaata et jopega sauna roninud, kuni soomlased neile selgeks tegid, et saunas tuleb end koorida täitsa porgandiks. Soomlaste saun oli muidugi nii äge, et mina suutsin alles kesköösel nina sisse pista, kui temperatuur veidi mahedam. Maa arvan, et Lapimaal olles saunatasin oma kvoodi täis, kuna praegusel ajal ma mingisugust kuumust enam üldse ei kannata. Ka vanni võtan pigem jahedapoolset, aga Kalamaja pesuköögi katlale mõtlen tihti. Seda oleks tore filmivõtetel kasutada. Näiteks poliitreklaame üles võttes.
Saunaga on naljakaid lugusid ka. Kuna Viljandis sai keldrisauna pndud üüratu jäme veetoru, mis seetõttu üsna madalale ulatus, siis veristas mu pikka kasvuKanada vanaonu ükskord oma kiilaka pealae sinna ära ja poolpimesi jalanõusid otsides toppis ta minu miniplätud omale suure varba otsa. Tädipoeg kartis väiksena saunakolli, kes kerise taga mörises, ehkki see oli kõigest keev vesi. Vanaonu unustas ükskord oma Ziguli õlle sauna, nii et see üle kuumenedes korgi pealt ära lõi ja terve leiliruumi lääge vahuga kokku määris. Sellest ärme parem räägi, et Viljandi vanaemal iga kord saunast tulles proteesid kadunud olid või istusid nad võileivavaagnas.
Ja mina, kes ma teadsin, et pärast sauna peaks justkui jääauku hüppama, juurdlesin omaette vaikselt, kus toas see jääauk meil on või tuleks mul külmkappi ronida, nagu tädipoja paps ükskord tegi kui külmkapp vahetamisele läks ja tühjaks tõsteti. Õnneks ei pannud ta ust kinni.
Minule meeldis väiksest peast saunalava küljest vaiku nokkida ja seda käes veeretada, kuni ta kõvenes, aga mõnikord ma unustasin vaigutükke aiatooli ja köögitabureti peale, nii, et keegi sinna pärast püksapidi kinni jäi. Sauna juures kõige parem oligi kõigepealt männi ja vaigu lõhn, seejärel vee visin ja aurupahmak, mis keriselt õhku paiskus, ning see, et kõik aurasid pärast sauna nagu punakad pelmeenid, mis oli üpris naljakas.
Vihtlemine mulle aga üldse ei meeldinud. See tegi naha sodiseks ja oli üldse traumatiseeriv. Las need masohhistid peksavad üksteist, aga mina? Ei aitäh! Mulle meeldisid hoopis saunanuustikud, millest mõni nägi välja nagu peotäis spagette ja teine nagu pikaks venitatud puudel.
Sellised olid minu saunalood. Kui mõne lava küljes eriti ohtralt vaiku peaks leiduma, võite mind kutsuda, muidu ma sinna palavasse väga ei roni.
Jätku leili.