Hella Riisalu, Kohtla-Järve
Et asjad ausalt ära rääkida, nagu lubas juba Agu Sihvka oma kuulsates lugudes, tuleb alustada algusest ehk Soomest.
Olin külas oma Kesk-Soome vallas elaval tuttaval. Hakkasime tema järve ääres metsadest ümbritsetud maakodust järjekordse kaugema kultuuriobjekti poole sõitma, kui ta auto pagasiruumi viis eraldi kotti sorteeritud prügi laadis. „Viime möödaminnes valla kogumispunkti üksiti ka prügi ära.“ Olin tol hetkel tõsiselt kade nii hästi korraldatud elu üle. Kuid aastal 1998 piisas taasiseseisvunud Eesti Vabariigil muid muresid kuhjaga, et veel ka prügi sorteerimissüsteemi peale mõelda.
Mõned aastad hiljem viis tööreis mind Hollandisse, kus muude huviväärsuste kõrval pidime külastama ka prügikäitluskompleksi. Astusime bussist maha kaasaaegse arhitektuuri kenamate näidete stiilis kujundatud halli hoone ees. Umbes paarisaaja meetri kaugusel helendas kahetärni hotelli silt.
Oma elus nii mõndagi tööstushoonet enne näinuna, ei suutnud esimese hooga küll arvata, et tegu võiks olla üldse tehasega, rääkimata selle sees prügi käitlemisest. Spetsiifiline lõhn oleks pidanud selle ju reetma ometi. Tegelikult oligi tegemist moodsaima prügipõletustehasega. Auto sõitis üle kaalu uksest sisse, kallas oma kõikvõimalikest olmejäätmetest koorma maha ja lahkus uuesti kaalu ületades järgmise koorma järele. Ei hakka siinkohal täpsemalt kirjeldama, mis nende koormatega edasi juhtus. Kuid tulemusena saadi kätte metall, see materjal, mis põles, muutus energiaks ja suitsugaasideks. Viimased läbisid puhastussüsteemi, kust ükski lõhnamolekul läbi ei pääsenud. Põlemisest lõpuks järele jääv pisike kogus tahket räbu viidi prügimäele. Täieliku pildi saamiseks viidi meid ka seda vaatama. Loomulikult ei lennanud seal ühtegi kajakat ega matnud hais hinge, kuna biojäätmed töödeldi eraldi tehases kenasti kompostiks. Meie ees laius suur väljak, mille ühte otsa kenasti kujundatud pikad vaalud moodustasidki prügi hoiupaiga.
„Me ladustame siia sorteeritult tuleviku tarvis need jäätmed, mida praegu veel kasutada ei oska. Ainult mürgise asbesti matame lõplikult,“ selgitas meie saatja lahkelt. Seega jäi ka prügipõletusräbu oma aega ootama.
Kui me küsisime, miks elanikud prügi sorteerida ei võiks, saime vastuseks, et hollandlased ei saaks sellega nõutaval viisil hakkama. Lisati veel, et moodsa prügipõletustehase jaoks ei jätkuks Eestis ei elanikke ega seetõttu vajalikku kogust prügi. Rohepöörde ja ringmajanduseni jäi veel viisteist aastat.
Pärast mõnda aega muudel jahimaadel ringi rändamist tõi saatus mind tagasi aastate eest hüljatud põlevkiviuuringute juurde tagasi. Seda ajal, kui fossiilsetele kütustele veel leinakelli ei helistatud. Küll avanes võimalus uurida võimalust põlevkivist rohkem ja parema kvaliteediga õli saada. Kuna selleks tuleb kivi niikuinii ilma õhu juurdepääsuta üles kuumutada temperatuurini, kus kivis õli andev osa lagunema hakkab, siis miks mitte segada niigi üles kuumutatava kivi hulka veel materjali, mis samades tingimustes võiks õliks laguneda ja sellega summaarset õli kogust suurendada. Nii me hakkasime koostöötlemise jaoks sobivaid materjale otsima.
Me olime eelnevalt juba prügilast välja kaevatud plastikjäätmetest põlevkiviga analoogilise protsessi abil õli saanud, kuid kogesime samas selle protsessi kapriissust. Kui kasutasime samu jäätmeid segatuna põlevkivi hulka, selgus, et kapriissest kaunitarist vagur saab lambuke ehk koostöötlemise protsess toimub tõrgeteta vähemalt labori laua peal. Siit tekkis vajadus ette võtta süvendatud uuringud.
Kuna plastikjäätmete probleem on omandanud globaalsed mõõtmed, siis on selle lahendamiseks iga uus võimalus teretulnud. Muidugi olnuks naiivne arvata, et enne meid pole keegi üritanud mõnest jäätmeplastist selle kuumutamise teel õli saada. Sügavamalt info-ookeani sukeldudes selgus, et laborilaual on uuritud sadu ja sadu kordi esmapilgul efektiivseid mooduseid plastikjäätmete töötlemiseks, sh neist ka õli ja keemiatoodete saamiseks. Kuid suuri plastist õlitootmise tehaseid maailmast ei leia. Enamus uuringuid on sumbunud piloottehase tasemele, mis siis peale prooviperioodi rahade lõppemist vaikselt suletakse. Kas siis professorid on kogu aeg tühja tööd teinud?
Tegelikult oleksid konkreetselt uuritud tooraine puhul tulemused sageli põhimõtteliselt rakendatavad. Kuid laborilaualt pole lahendust võimalik kohe suurtootmisse üle viia. Selleks tuleb enne lahendada rida tehnoloogilisi, keskkonnahoiu ja mis kõige olulisem – majandusküsimusi. Kui lõpp-produkti keegi ei osta või selle tootmisse juurutamiseks tuleb kulutada summasid, mida mõistliku ajaga tagasi teenida ei õnnestu, siis uut tehast ei tule.
Kuid enne majandusküsimuste juurde jõudmist on vaja lahenda kõik tehnoloogilised probleemid, et saaks üldse hinnata, mida protsessi juurutamine maksma läheb. Juba eelhinnangu raames saab öelda, et mida odavam on potentsiaalne lõpp-produkt, seda odavam peab olema tootmine. Põlevkiviõli, isegi parendatud koostise korral, kallite toodete hulka ei kuulu. Sama kehtib enamiku jäätmeplastikutest saadud õlide kohta.
Nii põlevkivist kui plastikust õli saamiseks on vaja seda kuumutada, ehk see protsess vajab kindlalt doseeritud kogustes lisaenergiat. Kõikide tahkete materjalide kuumutamise põhiprobleemiks on, kuidas viia vajalik soojus võimalikult kiiresti ja samaaegselt materjali iga osakeseni. Aastakümnete pikkuse uuringute ja katsetuste tulemuseni lahendati see probleem ära põlevkivi jaoks soojuskandjana kuuma tuhka kasutades, mida saab selle sama õli saamise käigus tekkiva tahke jäägi järelpõletamisega.
Põlevkivi ja plasti koostöötlemisel kuumutatakse seda koos ja seega pole vaja eraldi tehnoloogilist lahendust välja mõelda. See on tööstuslikul tasemel juba olemas, samuti nagu esmane õli järeltöötluse süsteem. Seega vajab koostöötlemise protsessi juurutamine suhteliselt vähe lisaseadmeid, mis vähendab olulisel määral investeeringuid. Ka esialgne turg on koostoodetud õlile olemas.
Samuti selgus uuringute käigus, et põlevkivi tuhk avaldab positiivset mõju muulgi viisil, kui ainult soojuskandjana. See avab täiesti uued perspektiivid nii plastikjäätmete kui põlevkivi kasutamisel, huvitavatest teadusteemadest rääkimata.
Kas uuritud protsess lahendab nüüd kõik plastikjäätmete uuskasutuse probleemid? Kuigi universaalselt häid lahendusi pole olemas, on plastikjäätmete põlevkiviga ja selle tuhaga koostöötlemine üks võimalusi plastikjäätmete uputusest jagu saamiseks, millel on lootust laborilaualt reaalselt tööstuslikule tasemele jõuda.
Lisaks oleks abiks, kui me sorteeriks prügi juba nii, nagu põhjanaabrid kolmkümmend aastat tagasi ära õppisid ja ei jääks hollandlaste efektiivse prügipõletustehase lummusesse. Muide, see viimane on meil Irus juba olemas. Prügi sorteerimisega on, nagu on.
Pildid:
1. Pürolüüsi protsessis toimub materjali kuumutamine kinnises ruumis ilma õhu juurdepääsuta temperatuurini, kus materjal erinevateks uuteks aineteks lagunema hakkab. Protsessi tulemusena tekib gaas, õli ja tahke jääk. Laboritingimustes kasutatakse pürolüüsiks Fisheri retorti.
2. Põlevkiviõli kasutatakse keemiatööstuse tooraine ja immutusõlina, katelde ja tööstuslike ahjude kütteks ning laevakütuste lisandina. Eesti on üks suuremaid põlevkiviõli tootjaid maailmas.
3. Plastjäätmete ümbertöötlemine pürolüüsiprotsessiga aitab saavutada jäätmete ringlussevõtu eesmärke. See on peale põletamise sisuliselt ainus viis prügiplastid uuskasutusse võtta.
4. Eestis leidub põlevkivi Eesti põlevkivimaardlas Virumaal ja Tapa leiukohas. Enam kui saja aasta jooksul on kaevandanud üle miljardi tonni põlevkivi.
