Sain vähidiagnoosi kui olin 28, aastal 2020. Kui ühe sõnaga kokku panna see kogu teekond siis ütleks et – üksi. Saades diagnoos noorena, ei sobi sa enam hästi kokku oma eakaaslastega – paljud ei oska selle diagnoosiga midagi peale hakata. Teiselt poolt kaaspatsiendid, kellelt tuge tõesti saab, on alati palju vanemad kui sina, ehk ei tundu, et päris hästi sinna seltskonda ka kuulud. Operatsioonil käisin, siis palatikaaslasteks olid 4 teist vanaema ja mina ning natuke naljakas oli, kuidas nad kõik sinu üle kurvad olid – keemia ooteruumis olid enamus patsiendid 70+ ja siis olid sina, oma spotify playlisti ja kindleiga. Panna sinna juurde pandeemia, haigla külastuskeeld, maskid, isoleerimine… Üksi. Vähemalt nii raskemail ajal tundus, kuid oma inimestele olen siiani tänulik, kes isegi kui olid kohmetud, olid ikka olemas. Tunnen, et mu elu on kahtepidi läinud – enne vähki ja peale vähki ning kuigi vahest elu käib nii, et vähi diagnoosi peaaegu unustan ära, siis ta tuleb kraabib end alati tagasi mu maailma. Olgu selleks iga 6 kuu kontrollid või iga uus veider valu, mis paneb aju alati küsima “tagasi?” või uudis mingist näitlejast, kes haiguse tagajärjel surma sai, vähk käib sinuga kaasas, üksi.