Ülikooliajal tundus, et igal Eesti neiul on olnud mõni Lõuna-Euroopa peigmees. Mõni jutukas Giuseppe või kelmikas Pedro. Minu oma oli Stefano. Tõin Stefano Võrumaale sauna. Kuna vanaema juures sauna parasjagu ei tehtud – mis taast ihost õks nii pall´o nühki, siis organiseeris vanema meid oma sõbranna Aina juurde sauna. Aina oli kriipivalt peenikese häälega vanem naine, kes elas väikese nähvatsi koera ja puuke täis kassiga mõnusa jalgrattasõidu kaugusel. Ratastega sõites puges jahedus lausa kontidesse ja mõte soojast saunas tegi meele rõõmsaks. Jõudsime pärale, panime jalgrattad aia najale ja läksime sauna. Saunaga harjununa – terve lapsepõlve oligi ainus pesemiskoht saun, uhasin leili visata. Kuna nahk oli jahe ja mitte kuidagi ei saanud aru, kas tuleb korralik leil või mitte, siis viskasin ikka mehiselt. Natuke oli vaja ju näidata ka, kuidas leili kannatan. Korraga aga hakkas mu noobel, vanast auväärsest Itaalia suguvõsast pärit Stefano nihelema. Ütles, et peab ära käima. Näen, et jookseb üle õue Aina vanasse, viltu vajunud peldikusse ja välgutab kombe kohaselt akna peal passivale Ainale oma itaalia päikesest paitatud kannikaid. Pärast kuulsin, et Aina kõnõl lahkva man, kuidas itaallanõ tal kemmergu nii är´ olõvat sitnu. Ka Stefano tunnistas, et taolise leili kogemine tal terve aasta jagu kergendust tõi. Igatahes, Stefano sõitis ära ja enam Võrumaale tagasi ei tulnud. Siiani ei tea, kas tal oli häbi Aina kemmergu pärast või kustutas vinge leil lõunamaalase armulõõma.