Jaanuaritorm 2005 Pärnumaal kui ellujäämise eksam

Päästeamet saatis hiljuti postkastidesse 49-leheküljelise trükise „Käitumisjuhised kriisiolukordadeks Ole vamis!”, mis on eelmisega võrreldes täiendatud versioon. Meil on mobiilirakendus „Ole valmis!”, mis töötab ka internetita. Naiskodukaitse evakuatsioonirühma liikmed läbivad koolitusi ja praktilisi õppusi, nende hulgas siinkirjutaja.
Me oleme järjest rohkem ja teadlikumalt valmis võimalikuks kriisiks, mille võib tekitada loodus, elektrikatkestus või praeguses geopoliitilises olukorras sõjaline konflikt. Ettevaatlikumad ja õpetusekuulelikumad korrusmajade elanikud linnas on varunud mitmeliitristes pudelites joogivett, ostnud matkapliite ja muud varustust, ajades järge koduste varude meelespeas.
Ellujäämise eksami tegime läbi 2005. aasta jaanuaris, millest õppuse võtnud muretsesid endale voolu tootmiseks generaatorid, taskulambid, patareidega raadiod, mobiiltelefoni laadimiseks akupangad, aga ka pika säärega kummikud ja mootorsaed. Agarad ajaga kaasas käijad jätsid elamisest välja lõhkumata ahjud ja pliidid, sest neid ei asenda pikema voolukatkestuse ajal moodne köögitehnika ega elektriküte.
Pika sissejuhatuse järel meenutan seiku mainitud 2005. aasta jaanuaritormist, sest töötasin sel ajal Pärnu Postimehe toimetuses uudiste osakonnas ja ajakirjanikuna pidin olema sündmuste keskel. Seda enam, et Eestit ööl vastu pühapäeva 9. jaanuari laastanud torm tegi suurimat kahju 242 kilomeetri pikkuse rannajoonega Pärnumaale koos kahe püsiasustusega väikesaare Manija (pindala 1,87 ruutkilomeetrit) ja Kihnuga (17,1 ruutkilomeetrit).
Lisan, et 2017. aasta haldusreformi järel on Pärnumaa rannajoone pikkus 635 kilomeetrit, seal hulgas mandriosas 448,13 ja saarte ning laidude osas 187 kilomeetrit.

Erakorraline pühapäev

Pühapäeva (9.01.2005) hommikul poole kaheksaks oli veetase Pärnus tõusnud ligemale kolme meetrini (ametlikult 2,95 meetrini) ja hakkas tasapisi taanduma nii, et kella kolmeks pärast lõunat mõõdeti selleks kaks meetrit. Linnavalitsus kuulutas katastroofipiirkonnaks rannarajooni, Raeküla ja Vana-Pärnu. Kogunes kriisitoimkond eesotsas Pärnu maavanema kohusetäitja Toomas Kivimägiga. Olukord nii linnas kui maal ja saartel oli erakordne.
Kiirusega kuni 37 meetrit sekundis puhunud lääne- ja edelatuul oli Pärnumaal koos maakonnakeskuse Pärnuga viinud rivist välja 1030 alajaama.
Piirivalve ja Kaitseliit hakkasid rannapiirkonna elanikke evakueerima, kiirvarjupaik loodi neile Pärnumaa kutsehariduskeskuse tollasesse võimlasse Pärnu kesklinnas. Abiks tuli Naiskodukaitse. Üleöö, sisuliselt minutipealt tegutsesid abiandjad olukorrale vastavalt olukorras, milles keegi polnud varem olnud. Probleeme tuli lahenada sõna otsese mõttes jooksu pealt.
Kella üheksa paiku helistas mulle Tartust kursusekaaslane, kelle tütar õppis Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis ja üüris korterit Tammsaare puiestee korrusmajas. Sellelt majalt oli tormituul katuse rebinud ning kõne sisu oli lühidalt küsimuses, kas saan tema tütre võtta enda juurde korterisse, kuni Tammsaare majale uus katus pannakse. Selle tulemisega läks „jah” ütlemise järel poolteist tundi, kuigi elame ühes linnaosas.
Kui ma sel hommikul Pärnu Postimehe erakorralisele tööpäevale jõudsin, oli enamus reportereid nii-öelda laiali lennanud või rippusid telefonide otsas. Sõitsin maakoda, kus vooluta olid külad, suurfarmid ning lehmalüpsi ja -söötmise jätkamiseks tehti voolu kas Belarusi mootoritega või Vene aegsete generaatoritega, mis kuuri alt üles otsiti ja tööle suudeti panna.
Valmistusime varuvariandina juhuks, kui kesklinnas Rüütli tänavas ka vool läheb, jätkama Pärnu Postimehe esmaspäevase (10.01.2005) erinumbri ettevalmistamist Viljandis Sakala toimetuses.
Hilisõhtul koju jõudnuna loksus Aisa tänava kortermaja keldris põlveni vesi, kuigi jääme merekaldast ligemale kilomeetri kaugusele. Hommikul ei olnud mul aega keldrisse vaadata.
LISAN kõnealuse erinumbri esikaane (esmaspäev 10. jaanuar 205) mis on muutunud rariteediks.
LISAN Pärnu Postimehe 9. jaanuari 2020 esikaane, sest see lehenumber kajastas jaanuaritormi meenutusi ja järeldusi 15 aastat hiljem ja siinkirjutaja meenutuse „Ajaleht oli elektri, raadio ja mobiilita jäänutele ainus infokanal” (Pärnu Postimees 9.01.2020).
LISAN Pärnu Postimehe teisipäeva 11. jaanuari 2005 esikülje.
LISAN regionaalminister Jaan Õunapuu 11. jaanuari 2005 erakorralise visiidi päevakava koopia.
LISAN koopia Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli 31. jaanuari 2005 visiidi päevakavast Pärnumaale seoses 8.-9. jaanuari üleujutuse ja tormi tagajärjel tekkinud kahjustustega.
LISAN Pärnu maakonna omavalitsuste tormikahjude esialgse ülevaate, mille koostas Pärnu maavalitsus seisuga 12.01.2005 kell 11.30 ja andmed täpsustusid pidevalt.
LISAN Pärnu maavanema kohusetäitja, kriisikomisjoni esimehe Toomas Kivimägi allkirjastatud korraldused ja Pärnumaa omavalitsuste liidu pöördumise koopia.

Pärnu Zonta klubi töögrupid

Looduskatastroofis kannatanud Pärnu maakonnale andsid abi paljud organisatsioonid, seal hulgas Zonta International 20. piirkond (Eesti, Soome). Selleks külastasid 18.02.2005 Pärnut Zonta 20. piirkonna kuberner Mirja Jarimo Lehtinen ja asekuberner Tiina Rebane.
Kaks kuud hiljem, 8.04.2005 otsustas Pärnusse kogunenud Zonta Internationali 20. piirkonna juhatus, et toetab Zonta Pärnu klubi töökava 6700 euro ehk 100 000 Eesti krooniga, et aidata jaanuaritormi ja üleujutuse tagajärgedest ülesaamisel üksi lapsi kasvatavaid emasid ja üksikuid eakaid naisi.
Samal päeval algas ja kestis 10. aprillini Pärnus Strandi hotellis Zonta Internationali 20. piirkonna kevadkonverents „Naine – väärtuste kandja”, millel osales paarsada naist.
Zonta Pärnu klubi alustas eraldatud rahale toetudes töögruppide moodustamisest. Grupid pidid võtma ühendust omavalitsustest teada antud sihtrühma abivajajatega, vaatama olukorra kohapeal üle, täpsustama vajadused, ostma asjad ja viima kohale.
Lähtuma pidime eraldatud raha piirmäärast, ühe pere peale võisime kulutada 8300 krooni. Abivajavale perele vajalike esemete ostmisel pidime võtma sularahaga maksmise arve, millel maksjaks on Zonta International Pärnu klubi.
Olin tollal Zonta Pärnu klubi liige ja jäin koos zontaõest turismikorraldaja Viivika Orulaga Tori gruppi, see tähendab saime ülevaate ja tegutsesime Tori vallas. Mälule tuginedes varustasime paar suurelapselist üksikema peret jaanuaritormi järel pesumasinaga ning et meil jäi raha üle, tegime klubi koosolekul ettepaneku, et aitame Häädmeeste vallas Rannametsa külas suvekodu omanikku, Eesti kultuuri vahendajat, Maarjamaa Risti V klassi teenetemärgiga tunnustatud leedulannat Danute Sirijos-Giraitet. Olime tunnustatud tõlkija leidnud mingeid oma kanaleid pidi.
President Lennart Merilt kõrge riikliku autasu vastu võtnud Sirijos-Giraite tõlkis jaanuariüleujutuse rüüstatud majas oma emakeelde Jaan Krossi „Kolme katku vahel” esimest osa ja kirjutas Leedu väljaandele ülevaadet lavastajast ja kirjanikust Mati Undist, kui talle esimest korda „tere!” ütlesime.
Vilniuses elav leedulanna oli Liivi lahe äärde Rannametsa ostnud maamaja nõukogude aja lõpus ja armastas seda talle loomingulist rahu pakkuvat paika väga.
Nädalapäevat pärast jaanuaritormi oma Rannametsa koju jõudnud naine leidis eest elamise, millest poole meetrini tõusnud merevesi oli küll taandunud, aga riknenud oli kõik, mis allapoole seda veepiiri jäi. Heade kohalike abiga oli ta saanud majja toole, laua, voodi. Põrand tuli üles võtta, maja alumised voodrilauad vahetada, ahi uuesti laduda. Häädemeeste vald oli Sirijos-Giraitet aidanud küttepuudega, kuid rohkemaks tal abikätt loota ei olnud, sest tema kui Leedu Vabariigi kodanik ei olnud õigustatud taotlema Eesti Vabariigilt tormikahjude hüvitamist.
Hakkasime Viivikaga korraldama ahjukive ja muid vajalikke materjale, et lugupeetud tõlkija saaks võimalikult kiiresti inimväärsed elamistingimused tagasi. Saime soodustusi, leidsime tutvusringkonnast meistrimehi, kes olid nõus tegema tööd hea tahte korras.
Surju grupp aitas sihtrühma jalgratta, kuuldeaparaadi, küttepuude, väikesele lapsele prillid.
Kaisma grupp kasutas sihtotstarbelist raha ühele perele ahju ja kooliasjade, teisele veeboileri ja suuskade kinkekaardi ostmiseks.
Häädemeeste grupp muretses ühele perele uue põranda materjali, teisele pliidi tegemise materjali ja tapeeti.
Tali grupp muretses ühele kahe lapsega üsikemaga perele jalgratta, mootorsae, veekeetja, riideid. Teises peres oli ema invaliidist pojaga, neile muretsesid zontad WC-poti, tapeeti, vaipkatte, teleri.
Pärnu grupp aiatas kolme lapsega üksikema peret narivoodi ja madratsitega, väiksematele lastele pikendatava voodi madratsiga. Teine, invaliidipere, vajas majas kõikide põrandate vahetamist, kuid ei õnnestunud leida ametlikult tööd tegevaid mehi/firmat.
Aruannete alusel selgus raha ülejääk selleks, et aidata veel neid, kes üleujutuses kannatasid.
See pikk ülevaade näitab, kui erinevad on looduskatastroofi järel inimeste vajadused.

Iga suurem tuul pole torm

Mõnes kaugemas Pärnumaa külas saadi vool tagasi majja alles jaanuari lõpuks. Õppetund elektrimeestele oli see, et liinid tuleb vedada tugevamalegi tuulele vastupidavama õhukaabliga võrreldes neljatraadiliste postivahedega. Kuuri- või aidaalt otsiti välja petrooleumilambid ja läideti need. Jaanuaritormi järel polnud isegi Pärnus küünlaid saada ning veel töötavad maapoed olid neist tühjaks ostetud.
Pärnumaal juhtunust ehmunutena arvati, et meil tekib taas üleujutus, nii kui tuul tõuseb. „Kas teil meri veel üle ei ujutagi? Kuidas teil olukord Pärnus on?” ja nii edasi küsimused lendasid telefone pidi Pärnu tuttavateni, kuid iga tugevam tuul ei tähenda veel tormi.
Sajandi üleujutus, nii öeldi hiljem laupäeva 8. jaanuari ööl vastu pühapäeva 9. jaanuari 2005 üleujutuse ja ülitugeva tuule kohta.

Järelmõtteid kogetust

Sõltume elekrienergiast rohkem kui kunagi varem. Sõna otseses mõttes iga liigutus vajab voolu alates sularahaautomaadist tanklateni, poekassadest kaubanduskeskuste usteni.
Nüüd, oktoobris 2022, räägitakse/kirjutatakse võimalikest elektrikatkestusest, sest Euroopa ühistootmises pole kindlust, et tiputarbimise ajal jätkub tootmisvõimsusi.
Ukrainale peale surutud sõja uudiseid kuuleme iga päev ja Vene Föderatsiooni juhtkonna käitumine ega otsustused pole ettearvatavad.
Elukogemus ütleb, et varu igaks juhuks liha- ja kalakonserve, näkileiba, kuivaineid, mida pole vaja keeta ega hautada, saia- ja leivajahu, kui on ahi, kus neid küpsetada elektrist sõltumata.
Varu vett, muretse patareidega raadio, tikke, küünlaid, tasku- või laubalamp (nagu matkajatel), hoia rahakotis teatud hulk sularaha ja hoolitse selle eest, et autopaagis jätkuks kütust.
Tuleta meelde maal elavaid kaugeid või lähemaid sugulasi, hoia nendega kontakti, sest x-päeval võib nende abi (suur)linlastele katusealuse pakkujana vaja olla. Tarekeses, kus on ahiküte, puudega köetav pliit ja salvkaev õues.
Ja tuleta meelde, et emad-vanaemad keetsid moose ise. Magusavaru võiks mõne moosi- või kompotipurgina kodus olla. Mina pole seda oskust ja tahet ise enda korjatud marju moosiks keeta minetanud, nii et magusavaru on mistahes juhuks olemas ja jätkub jagadagi.
Majas, kus ma Pärnus elan, on kaks trepikoda ja 18 korterit. Vajadusel saame varjuda maja all keldrisaalis, millel on kaks väljapääsu, üks tänavale, teine siseõue. Meie majas on ülevaade, kes kuhu saab vajadusel minna, kellel on maakodu või maal köetav suvila. Aga on ka neid, kellel pole kellegi juurde minna, nemad vajavad teavet ja ilmselt omavalitsuse abi. Otsustasime varuda keldrisse ka joogivett, sest pidasime seda ühiselt kõige tähtsamaks.
Päästeameti üllitise „Ole vaalmis!”, millele alguses viitasin, on igal juhul olnud populaarsem lugemis- ja juhendvara kui kunagi varem.
Aga – ettenägelikkust on pehmelt öeldes ka välja naerdud. Näiteks 2019. aastal Pärnumaal Saarde vallavanemaks valitud vabatahtlik päästja Eiko Tammist nägi kogukonna vajadusena mistahes kriisiks või ohuolukooraks kujundada Tihemetsa spordihoonest kerksuskeskus. Ta pakkus koostöös asjatundjatega välja võimaliku ruumilahenduse, teenused, varud. Sõna „kerksus” ei võtnud vallajuht tühja koha pealt, sest kaitseministeeriumi ja eesti keele instituudi sõjandussõnade võistlusel 2014. aastal leiti pikale ingliskeelsele seletusele oma vaste selle asemel, et rääkida süsteemi, isiku, kogukonna või ühiskonna võimest hakkama saada inimese või looduse põhjustatud ohtudega.
Riigikaitse seaduse järgi on elanike evakueerimine, nende toidu ja muu vajalikuga varustamine eelkõige omavalitsuse ülesanne. Eestis ainulaadsele ideele luua Tihemetsa ajakohaselt varustatud koolituskoht turvalisuse ja julgeoleku ametkondadele samal ajal piirkonna elanike varjumise, kriisivaru hoidmise ja vallajuhtidele tagavaratöökoht tõmbasid just kohalikud vee peale. Tänases muutunud julgeolekuolukorras oleksid volikogu liikmed kui kohalikult rahvalt mandaadi saanud hääletanud ilmselt teisiti, sest tollal väljanaerdud mõte on saanud reaalsuses hoopis teise tähenduse.
Tammisti ja tema mõttekaaslaste ideest sattus vaimustusse ka Saarde valda külastanud president Kersti Kaljulaid, kuid – tegusid ei järgnenud ning ettevõtlik ja rahva hulgas populaarne vallavanem kukutati peagi umbusaldusavaldusega volikogus.
Mulle meeldib ettevõtja Rainer Nõlvaku meedias kajastatud arvamus, et riik võiks maainimestelt osta julgeolekuteenust, sest tema võtab maaelu nagu riigikaitse osa ning kui elu linnas läheb täiesti käest ära, siis maale saab ikka varju minna.
Aga veelgi rohkem on jumet nende mõtetes, kes peavad vajalikuks teha maal tühjalt seisma jäänud kooli- ja rahvamajades korda küttekolded ja pliidid, sest neisse mahub vajadusel palju inimesi. Peaksime teadma, kus on maal lähimad allikad, salvkaevud, et jätkuks tarbevett elektrist sõltumatult igal aasaajal.
Ehk siis: olgem võimalikuks kriisiks valmis, kuid ärme tekita paanikat ette, sest hädaolukorras on inimesed uskumatult leidlikud, abivalmis ja vastupidavad.

Silvia Paluoja,
Naiskodukaitse Pärnumaa ringkond