2005. aasta jaanuarikuus oli laastav torm Lääne-Eestis. Olin tol ajal Saaremaal nädalalõpu väljasõidul ja tunnistan ausalt, et tormi ma väga tõsiselt ei suhtunud. Ilmateade küll ennustas, et vesi tõuseb väga palju ja inimestel paluti valmistuda. Mäletan, et ärkasin laupäeva varahommikul Kuressaares, otse mere kaldal oleva hotellis ja vaatasin 4. korruse toa aknast õue hoovi peale, kus auto parkis. Tol hetkel tundus, et kõik on hästi. Tuul küll ulus, aga ei midagi hullu. Jäin uuesti magama. Kui paari tunni pärast uuesti ärkasin, avanes sootuks kurjakuulutavam vaatepilt. Merevesi oli tõusnud nii äkki ja kiiresti. Auto oli sellisel määral juba vee meelavallas, et vesi ulatus autouksest sisse. Tormasin auto juurde ja proovisin ruttu selle ümber parkida. Jalad ja riided olid põlvedeni läbimärjad. Tegelikult oli hirm samuti suur, sest vesi tõusis tõesti minutitega. Iga uus laine justkui tõstis olemasolevat veepiiri. Pühapäeva õhtuks tagasi mandrile broneeritud praamisõit oli tühistatud. Õnneks pakkus hotell võimalust pikendada peatumist, sest tormivangis olijaid oli teisigi. Vahepeal kadus ka elekter. Kui seni olin näinud taolisi torme televiisorist või mõnest Hollywoodi filmist, siis nüüd oli olukord sootuks teine. Olin ise selle tunnistajaks, et vesi võib pühkida auto ja jätta inimesed sõna otseses mõttes vangi. Tundub võib-olla mõnevõrra üle pingutatud, aga mu autos on pärast seda läbielamist alati kummikud ja oma autot ei pargi suurte puude ega vee äärde. Mäletan, kuidas tol ajal oli suur mure, kas õnnestub ikka kodustele teada anda, et minuga on kõik korras.