Saagem tuttavaks – jalgratas Sarda lugu.
Ostetud on see paarkümmend aastat tagasi Hobby Hallist linnarattaks. Maal oli mul oma ratas, aga ei viitsinud seda edasi-tagasi kolida ja miskipärast arvasin, et linnas on mul ka väga ratast vaja. Toona sõitsin ma maal kõik suved rattaga, iga päev ikka mitmeid tunde. Aga linnas olen sõitnud selle rattaga üllatavalt vähe. Esimestel suvedel tegin küll linna ümbruses väikeseid tiire, aga siis ei olnud veel kergliiklusteid ning suurte maanteede ääres oli päris kõhe sõita. Ja elades Toomemäe kõrval tundus mulle Tartu väga mägine olevat, nii et mäest andis ikka üles sõita. Nii et päris lustisõitu ma sellega eriti ei teinudki. Ja siis muidugi ehmatas ka Lauri Ausiga juhtunu ning seisma see ratas peaaegu jäigi. Mõnikord suve jooksul vedasin selle II korruse korterist küll välja, aga sõit piirdus kas Luunja või Nõoga ning jäi uusi aegu ootama. Siis ma kaotasin võtme ära, või ma vähemalt arvasin, et võtmekimbus olev võti on hoopis ühe kohvri võti, sest minu käes see võti ei keeranud.
Kümmekond aastat tagasi kolisin aga puumajast ära 5-kordsesse paneelmajja viimasele korrusele ja sinna ma ratast ikka ei jaksa vedada. Leidsin muuseumis nurga, kus seda hoida, et ehk millalgi viin selle maale või muugin luku lahti ja hakkan linnas sõitma, aga aastad kulusid. Ning vahetus üks nurk teisega (majast rääkimata).
Vahepeal tulid linna ka Rattaringluse rattad ning elektriratastega on mägises Tartus palju lihtsam sõita. Ega mul elektriratastega ka pikka pidu ei olnud, sest esimesel suvel sai paar korda äärekivide tõttu külili käia ja päris tõsised muhud saada. Paari aasta eest tehti aga kõhule lõikus ning eks nüüd on ka hirm uute vigastuste ees, nii et tõenäoliselt minust enam rattasõitjat ei ole. Kui kõlas üleskutse, et laenake ukrainlastele jalgrattaid, sai mu rattale võimalus antud midagi head teha. Kummid on nüüd täis, lukust sai ka lahti ja siin ta nüüd ongi minekuvalmis. Head teed!