ERMERM

“Jalgratas”

Meie argised leiutised Lisatud: 11.05.2020

Autor: Esko - 1960

Eestikeelne sõna „jalgratas“ viitab justkui väntamisele vaid jalgade abil. Ingliskeelne termin bicycle on selles osas märksa leebem ja keskendub hoopis rataste arvule. Vahest peaks agregaati, mida vändatakse nii käte kui ka jalgadega, nimetama jäsemerattaks?
Igatahes, just sellise agregaadi ma konstrueerisin. See ei ole mu esimene isetehtud jalgrattateemaline asjandus. Lapsepõlves sai tavalisest jalgrattast ülekande eemaldamisel tehtud „mootorratas“, mida teine vend tagant lükkama pidi, ja selle edasiarendusena metsast leitud lapsevankri juppidest „kart“. Hoopis lõbusam oli sõita „mootori“, kui omal jõul. Hiljem ehitasin kõrge esiotsaga chopper-i, mis keset sõitu pooleks murdus ja mind pikale jalutuskäigule tugevusõpetuse üle järele mõtlema saatis. Veel sai tehtud laste vedamise haagis ja lõõtsaga bussi moodi lisaratas. Ühestki neist pole kahjuks pilte, küll aga pikendatud raami ja õhkvedrustusega cruiser-ist, millega üle jämeda killustiku sõites mitte mingit värinat tunda ei olnud.
Kui varasemad masinad valmisid kuuris mõttevälgatuse ajel ja põhiliselt käte töö varal, siis kätega vändatava ratta osas mõlgutasin mõtteid juba aastaid. Olen alati jalgrattal sõitnud tihti ja pikalt. Parimatel sõiduaegadel 50 km päevas tööpäeviti ja üle 100 nädalavahetustel, kokku 12 tuhat aastas. Ühel hetkel hakkasin sõitma ka talvel, esiti oli selleks otstarbeks soodsa hinnaga eraldi soetatud ratas. Juba suhtelist noores eas tundsin, et põlved kipuvad väsima. Oma osa võis siin olla pedaalidel, mida vahepeal kasutasin ja mis sundisid jala vabastamiseks kanna ebaloomulikult välja pöörama, kuid vatti olen ma oma jalgadele samuti kõvasti andnud. Tundes ühel sõidul põlve raksuvat, sai selgeks, et tuleb kohe midagi ette võtta.
Alustuseks otsisin loomulikult internetist, kas kusagil müüakse kätega vändatavat ratast või kas keegi on varem sellise ehitanud. Esimest tol hetkel leida ei õnnestunud ja vähesed teised olid lootusetult kohmakad. Õnneks sattusin abivahendile, mis kinnitatakse ratastoolidele ja võimaldab liikumispuudega inimestel samuti „jalgrattaga sõita“. Abivahendi soetasin ühelt meeldiva käitumisega saksa härralt ja ratta tagumise osa Lasnamäelt kasutatud asjade kauplusest, millel on selles valdkonnas arvestatav valik. Nüüd jäi veel üle need omavahel kokku panna.
Keerutasin kaks nädalat erinevaid juppe peos ja püüdsin neid omavahel sobitada. Olen alati arvestanud asjade ehitamisel – mitte ainult jalgrataste juures – seda, kuidas komponendid „tahavad“ omavahel sobituda. Nii valmib lõpptulemus kõige sujuvamalt. Mitte tingimata lihtsamalt, sest käte töö asendub mõistuse ja silma omaga. Lapsepõlves meeldis mulle pikki keermelatte välja lõigata, siin sain sellist kasutada laagrite sobiva pinge all hoidmiseks. Ühenduskoha sisu on kokku segatud ratta mõlema poole originaalosadest, vana rattapumba korpusest ja muust sellisest ega kannata kriitikat, kuid toimib. Alumine laager vajab pärast iga talve välja vahetamist, kuid toimib samuti. Kogu esiratta jõuülekanne käsiväntadest kuni rummuni, samuti seda koos hoidev raam ja kõik muu on valmistoodang, samuti ratta tagumine, tavalisem osa. Minupoolseks panuseks oligi nende omavahel ühendamine. Seekord õnnestus seda teha korteris ja kokkuvõttes vaid ühe päevaga.
Ratas valmis 2016. aastal ja esimene sõit oli hirmuäratav. Juba esimestel meetritel oli mul tunne, et kukun kohe ninali. Õnneks taipasin kiiresti, et piisab sadula veidi madalamaks laskmisest. Sadula praegune kõrgus ongi kompromiss ohutuse tundest ja põlvede säästmisest, sest liiga madal ei ole samuti kasulik. Esimene pool sõiduaastat oli kätes jõudu vähe ja selg kippus valusaks jääma. Alguses olid käigud ainult esiratta ülekandel ja jalgadega kaasa aitamiseks pidin ootama hoo raugemist. Peagi lisasin tagarattale esimese omast sõltumatu käiguvahetuse, mõlemal seitse käiku rummu sees. Ratta sõiduasend ei ole ideaalne, kuna pidin tegema kompromissi kompaktsuse nimel. Mul oli tollal üsna pisike auto ja soovisin, et ratas sinna siiski sisse mahuks. Ka ei ole sellisel jalgrattal võimalik kerge vaevaga rattaid eemaldada.
Tõeliselt intelligentne „nelikvedu“ võimaldab veojõudu telgede vahel jagada dünaamiliselt. Kasutan Haldex-i 4. põlvkonnale sarnanevat loogikat ja stardin paigalt mõlemat ratast vändates, minnes sõites üle vaid esirattale. Kui käed väsivad või tuju tuleb, sõidan jalgadega vändates, nagu kõige tavalisemal jalgrattal. Veojõud kulgeb esirattale läbi raami sisse peidetud kardaani. Selline lahendus on küll mehaaniliselt mõnevõrra vähem efektiine, kuid äärmiselt töökindel, pea hooldusvaba ja ketist või rihmast märksa esteetilisem. Leidub ka tagarattal kardaanülekannet kasutavaid jalgrattaid, kuid mitte Lasnamäel kasutatud asjade kaupluses. Pealegi ei ole mul midagi selle vastu, kui ratas näeb mõnes osas ka harilikum välja. Tulenevalt „kahvli“ kujust, on pööramine üsna äkiline, kuid sellega harjub ja huvitaval kombel sellisele rattale just nii näibki sobivat. Ratast proovinutel on küll esiti natuke raske sirgelt sõita, kuid see tuleb pigem sellest, et nad püüavad enamasti kohe kõigi jäsemetega korraga väntama asuda.
Aasta pärast ratta valmimist kiikasin uuesti internetti ja leidsin, et minuga ühel ajal oli välismaal keegi teinegi asunud sama ülesande kallale ja saanud lahenduseks sportliku kommertstoote. Olime põgusalt sõbralikus kontaktis ning soovisime teineteisele edu. Minu ratas, nagu mu varasemadki, on tänavatel pälvinud hulganisti tähelepanu. Loodan, et olen selle läbi suutnud inspireerida praegusi nupumehi ja miks mitte ka leidurite-inseneride järgmist põlvkonda. Kuid mis peamine, ma saan taas sõita ilma põlvemuredeta – ka tavalisel jalgrattal. Kel sama mure või muul põhjusel soov samamoodi kulgeda, aitan leida tükid ja need kokku ühendada.


Warning: Undefined array key 0 in /data03/virt74078/domeenid/www.rahvalood.ee/rahvalood.ee/public/wp-content/themes/erm/single.php on line 77

Galerii