Siin algab minu jutustus meie jalgrattamatkast Munamäele. Oli aasta 1957. Käes oli kuuenda klassi lõpetamine. Veel üks kooliaasta ja seitsmeklassiline kool saigi sellega läbi. Pärast seda tuli keskkooli minna. Aga nüüd siis tagasi ilusa maikuu päiksepaistelisse hommikusse. Isa vaatas meie pere jalgratta üle. Ainult üks ratas meil oli. Ikka meeste oma. Mul on tunne, et naisterattaga ma vist ei oskagi ümber käia. Sõitu alustan ikka sedamoodi, et kallutan sõiduvahendi tsipakene enda poole, panen parema jala üle sadula, vasakuga annan hoogu ja ratas hakkabki veerema. Munamäele minekuks sain kaasa võileiva vorstiga või hoopiski praetud munaga ja morsipudel oli ka. Küllap moonakott sai taha pakiraamile pandud. Kas mul ratta pump oli kaasas, seda ei mäleta. Ma poleks vist osanud seda kasutadagi. Ehk mõni klassivend ikka aitaks. Kuidas ma välja nägin? Peas olid patsid ja sitsirätik. Jalas dressipüksid ja ketsid. Seljas ruuduline pluus, vist vennast alles jäänud. Meie matkajuht oli pioneerijuht Õie Kikas. Matkasellid olid Imbi, Helle, Mari, Mati, Rein, Mart, Helju ja küllap keegi veel. Kui ma matka ajal tehtud fotot vaatasin, oli meil parajasti lõunasöök käsil. Ju Õie keetis supi valmis. Toit maitses hea. Rattad jäid meid Munamäe jalamile ootama, ise jalg, jala ette alustasime mäele tõusu. Isegi seda ma ei mäleta, kas mingit piletiraha nõuti. Ronisime torni. Viimane kõrgus oli ilmatuulte käes ilma katuseta. Aga miljoniline vaade oli küll. Siis muidugi sellist väljendit ei kasutatud. Meie olime puulatvadest kõrgemal. All kõndivad inimesed tundusid väiksed nagu lilliputid. Mida veel näha võisime? Võimalik, et need olid Vastseliina lossi varemed. Olime päris väsinud, kui tagasi rataste juurde jõudsime. Seljataga oli peaaegu kolmkümmend km rattasõitu, aina mägedes ülespoole. Tagasisõit tõotas kergem tulla. Ja mis minust edasi sai? Seda ei osanud keegi halvemaski unenäos näha. Minu ratas keeldus sõitmast. Mis tal viga oli? Asjatundjaid oli, aga kellestki polnud abi. Ju kummid katki ja remontida polnud kusagil. Ega ma ratast käekõrval ajama ei hakanud. Matkajuht leidus lahke autojuhi, kellel veokastis mu ratta ja minu jaoks ruumi oli. Peale minu oli sõitjaid veel. Selge see, et mina sain kiiremini Võrru tagasi. Küllap isa remontis meie ainukese sõiduvahendi, ehk oli uusi õhukumme saada. Abivalmid, need Eesti inimesed, eriti võrumaalased. Ilus mälestus siiani.

Jutu autor: Elle-Vaike Kiik, sünd. 25.02.1944.