ERMERM

Jänes Mimmi ja teised loomad

90ndate mänguasjad: unistus Pilvebaleriinist ja Mootorratturhiirest Lisatud: 30.01.2017

Autor: Maarja - 1993

Mina olen ise 1993. aasta laps. See küll ei ole vist päris kümnendipõhine, aga minu loomahullus oli selge juba väga varajases staadiumis. Lisaks sellele, et minu esimene sõna oli “Auh!” (tänu sellele sai sama nime ka meie kassike), oli minul väike plastmassist nukumaja. Suur ja puust oli ka, aga see ei olnud üldse nii palju kasutuses. Väikeses elasid nimelt kõikvõimalikud väikesed loomad (üllatusmunadest, erinevatest komplektidest) ning tegutsesid seal igapäevaselt nagu inimesed.

Teised üliolulised “asjad” olid kaisuloomad. Justnimelt loomad – mitte nukud ega midagi. Neid kõige olulisemaid oli ca 20-30, kõigil olid oma nimed ja pidid alati olema kindlas järjekorras. Kõigist kõige olulisem oli valge, punase valgetäpilise kleidikesega jänes Mimmi, kes igal pool kaasas pidi käima. Kord oli isa keset ööd sunnitud lastepolikliiniku aeda kammima minema, kuna Mimmi oli sinna ununenud ja ilma lihtsalt ei saanud.

Kuna elasime Nõmmel korteris, tohutu suure aiaga endises eramajas, siis väga suur tegevus toimus õues. 7 aastat vanema naabripoisiga hakkasin jalg- ja korvpalli mängima kohe kui jalad kandsid ja üleüldse olin rohkem selline isepäine ‘poisstüdruk’. Suveõhtutel ajasid tihtipeale vaemad ümber maja taga, et last tuppa saada. Mäletan, et hästi huvitav oli naabripoisiga koos jalgrattaid parandada-õlitada.

Vend on mul 1995. aastal sündinud, aga praegu kohe tema esimesest viiest aastast väga mälestusi ei tulnud. Kindlasti olid mänguautod (metallist peamiselt). Meelde tuleb üks mesilastega laulev beebimänguasi, mis voodi kohale riputati ja seal ringi käis ja mille mootor alatasa parandamist vajas.

Raamatuid oli mul igasuguseid – suur osa neist küll juba 90ndatest varasem pärandus. Lugema õppisin ka väga vara ja neelasin üsna kõike, mis vähegi selles vanuses loetav tundus. Eelkõige muidugi kõiksugu loomateemalised raamatud. Erilisena tuli meelde vanaema juures maal riiulist leitud nõukaaegne “Laste Sõna”, mis aastatega päris kapsaks sai. Täna meenutan muigega luuletusi heast ja kallist lastesõbrast Leninist, aga siis oli seal ka nii palju muud, et see oli lihtsalt põnev.