Põhimine mälestus NL aegsetest söömakohtadest pärineb konkurentsitult Jõgeva linnas asunud pontšikubaarist. Kas sellel käitisel ka miski silt või omaette nimi oli, ei mäleta. Eks kuskil oli kindlasti miski silt üleval, aga üldiselt kutsuti seda asutust pontšikubaariks ja ei kuidagi teisiti. Asus praegusel Aia tänaval (Aia 3a) hoones, kus hiljem on olnud mitmeid poekesi, aga viimases otsas on juba aastateks pidama jäänud joomisasutus „Saksa Pubi”. Mis on ka väga kuulus asutus, tõsi, juba vabariigi tingimustes ning mille ukseesiselt on kojamehed hambaid ja pudelikilde ikka ämbritega kokku pühkinud.
Pontšikubaariga seotud mälestused jäävad kaheksakümnendatesse ja minu põhikoolis käimise aega. Reegel oli toona selline: taskuraha olemasolul tuli tundide lõppedes ilmtingimata külastada pontšikubaari. Sest… oli vaja, noh, oli vaja! Varem lihtsalt polnud mahti, sest kool asus Piiri 1 ja sealt Aia tänavale ja tagasi vahetunniga väga ei jõudnud. Põhjuseks ka see, et pea alati oli selles toredas söömiskohas meeletu saba. Inimeste (eriti koolilaste) soov osta pontšikuid oli kaugelt suurem kui kokatädide tootmisvõimekus. Sisuliselt käiski nii, et kuskilt köögipoolelt laekus müügisaali kandik värske tootega, sealt siis müüdi, kuni otsa sai. Samal ajal käis köögis lakkamatu tootmisprotsess. Kandik sai tühjaks, aga reeglina nihkus saba vaid mõne inimese võrra. Kui jõudsid sabaotsaga kassani ja avaldasid oma soovi pontšikute arvu osas, siis said vastu rasvaplekilise paberkoti, kus sees sõõrikud. Tänapäeval on need sõõrikud, siis nimetati rangelt pontšikuteks. Olid rasvased ja tuhksuhkrut oli ka peale uhatud. Tänased ministrid ilmselt haaravad lugedes südametablettide järele… Mis toode maksis, jällegi ei mäleta. Maitsvad? Küll nad ikka maitsvad olid, loomulikult olid, aga siis, kaheksakümnendatel, oli kaks valikut: kas ostad ja sööd või ei osta ja ei söö. Mul oli koolist koju kaks kilomeetrit astumist, pontšikubaarist umbes sama palju, aga pontšikud olid otsas enne linnaserva jõudmist. Alati.
Õpilase jaoks, kui ikka veel oli taskuraha millegipärast alles, asus veidi maad eemal praegusel Suurel tänaval „Tervise” poe kõrval järgmine tähtis objekt – jätsiputka. Tänastes mõõtkavades Suur tänav 14 ja 18 vahel. Erinevalt pontšikubaarist ei ole putka säilinud, putka koha peal on lihtsalt aiaauk. „Tervise” pood ei ole ka säilinud, sealsetes ruumides peaks olema Töötukassa. Aga on säilinud samas hoones olev restoran „Kosmos”, mis põneval kombel on riigikorra vahetuse üle elanud nime muutmata. Aga jätsi sai putkast peamiselt kaht sorti – šokolaadiga ja ilma. Ja kui mälu väga ei peta, siis kuskil sealsamas lähedal, sama uulitsa peal, paiknes teinekord harva kaljatünn. Ja minumeelest oli kuskil seal raamatupoe (praegune muusikakool, Suur 12) ligiduses ka gasirovkamasin. Sinna see taskuraha läks…