Ma ei ole viimasel ajal suur raadio kuulaja. Tänasel tuulisel õhtupoolikul leidsid mu surfavad silmad Facebooki uudisvoost Klassikaraadio postituse, mille mustvalgel fotol geniaalne luuletaja ja näitleja, Eesti kultuuri suurkuju Juhan Viiding. Nimetatud küberkeskkonnas ei kohta ma selliseid postitusi iga päev. Õieti ei otsigi neid pingsalt. Klõpsasin avastatud reklaami lahti, lootes tabada selle pildi ja lühiteksti tagant midagi humaanselt tasakaalustavat, vastukaaluks hetkel märatsevale maailmale, sellelt legendaarselt mässumeelselt patsifistlikult loomevaimult. Ma ei pidanud pettuma. Reklaamiti Klassikaraadio saatesarja ”Jutujärg”, milles näitlejad loevad ilmekalt ette katkeid Eesti- ja maailmaklassika tähtteostest. Avaldati, et Juhan Viiding loeb katkendi Per Olov Enquisti jutustusest “Mees paadis” ja et saade on helisalvestatud 1981. aastal. Pikalt mõtlemata käivitasin jutusaate, kus kordumatu maheda hääletämbriga väikest kasvu suurmees õhtupooliku minu jaoks kirjanduslikku inspiratsiooni täis rääkis. Mees, kes omal ajal mitte ainult ei istunud ”helgel” kursil triivivas paadis, vaid aitas seda paati ka korralikult kõigutada. Nii piiri peal, kuidas võimalus oli, läbi kontrollitud kibeduse ja osava huumori. Kuulatud katkend oivalises esituses sütitas mu isiklikku lugemiskirge, libestas mu sulge ja innustas jätkuvalt püsima kullafondi kultuurisaadete kuulderaadiuses.
Need olid needsamad ENSV kahemõttelised kaheksakümnendad, kui kohtusin lapsena läbi Eesti Televisiooni teleekraani ja Vikerraadio kõlarite kuulsa Juhan Viidinguga. Kahemõttelised selle poolest, et tolle aja lapsed ei saanud ju päriselt aru sellest riigist, kus nad elasid ja õppisid ning mille kurssi püüti löövate luulelainetega tasahilju väärata. Osalt oli nagu noortele kõik okei, aga tegelikult ju ei olnud ikkagi okei. Siis esines mitmekülgne populaarne rahvamees oma luuletekstide, salongilaulude, teatri- ja filmirollidega, teades täpselt, kus ta viibib hetkel, nagu täpp või koma ajapildi sees. Tema julges kõnelda luules ja laulus, pikkides ridade vahele märgilist keelt. Eks vanem põlvkond mõistis seda sõnamängu märkide jada, mis mulle toona veel arusaamatuks jäi. Kuid nende aastate kultuursed kaadrid suutsid üldharivat mõju avaldada. Üheksakümnendatel, kui valmistusin ülikooli eesti filoloogia erialale kandideerima, oli see luuleteema ja kogu laiem kirjanduslik pilt juba selgemaks saanud. Aasta enne tudengipõlve algust, kui ma Balti jaama poolt vanalinna suundusin, juhtus mulle Patkuli trepi kõrvale jääval Nunne tänaval aeglase sammuga vastu jalutama luulemaailma jumaldatud Jüri Üdi isiklikult. Tunnetasin tema pikemalt vaatamise vajadust, sest ikkagi poeetiline prominent, kellega ma ei mäletanud varasemat vahetut lähedust. Lüheldase härrasmehe vaade oli suunatud rohkem tänavakividele kui ette ja tema enesessetõmbunud palgest peegeldus mingi pettumus, süngus. Õlal vist oli rihmaga kandekott. Märkasin, et oli näost vananenud, võrreldes minu põhikooli päevil ja hiljem telesaadetes nähtud ilmega. Pärast seda enam ei trehvanudki, sest ajatut poeesiat võrratult viljelenud vaimuhiiglane lahkus varsti uitama kuhugi uutele tundmatutele igavikulistele tänavakividele. Kuid tänu tele- ja raadiomaja arhiivivaramule saame ikka osa loomeenergiaga laetud sõnameistrist tema tipptundidel. Olen minagi seda tagantjärele saanud. Kirjanduslikult kosutavad programmid. Ühes omapärases luulesaates ”Trammisõit” loeb tagaakna juures püstijalu reisiv Juhan Viiding ette oma vapustavaid vaimuvilju, enne kui lõpuks väljub ja seab sammud teatrimaja poole. Ühes neist ettekantavatest kirjatöödest on lõpumõtted sellised, et ta ei osanud ükskord oma koolipõlves armastusväärselt lugupidamist avaldada oma õpetajale ühel koosviibimisel. Ta rõhutab: ”Teen seda nüüd.” Ka mina ei osanud oma sisemuses olevat respekti väljendada suurele sulemeistrile siis, kui ta veel selle kuulmiseks olemas oli. Ei osanud ega julgenudki midagi lausuda tema talendi tunnustuseks sel üheksakümnendate alguse Nunne tänava teerajal. Minagi võin täna, seda teksti lõpetades kinnitada, et teen seda nüüd.
Andre Tamm
Vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik