Tee doktorikraadini

Tartu ülikooli õigusteaduskonda astusin 1981. aastal. Kuigi lõpetasin keskkooli viitega kõikides ainetes, ei soovinud valida loodusteadusi, kuna ei tundnud seal erilist kutsumust. Tugev oli mul ajalugu – vabariiklikul olümpiaadil olin esimese viie seas ja sain seeläbi vabastuse kohustuslikest lõpueksamitest ajaloos ja ühiskonnaõpetuses. Ei tahtnud minna õpetajaks vanemate eeskujul (nende pidevatest tööjuttudest kodus olin väga tüdinenud), mistap hakkasin 10. klassist saati kiikama juura poole. Põhiline motivatsioon oli selles, et valin ala, mis on mulle täiesti tundmatu.

Ülikoolis õppimise periood oli päris põnev. Kui jõudsin neljandale kursusele, oli tekkinud päris hea koostöö tolleaegsete kriminaalprotsessi ja kriminalistikat õpetavate õppejõududega. Pean silmas eelkõige pikka aega ülikoolis töötanud ja hiljem riigikohtunikeks siirdunud praegust Tartu Ülikooli emeriitprofessorit Herbert Lindmäed, protsessiõiguse õppejõudu, praegust Tartu Ülikooli külalisprofessorit Eerik Kergandbergi ning kunagist Riigikohtu esimeest ja hilisemat Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikku Rait Marustet. Tulin sinna team´i tudengina. See oli igati huvitav ja ennast arendav seltskond, kes aitas mind palju mitte ainult õppetöös ja esimeste teadusartiklite kirjutamisel, aga ka hilisemalt doktoritöö valmimisel. Eelkõige kulus marjaks doktoritöö esimese versioonile antud konstruktiivne kriitika, mis töö üksnes paremaks tegi. Olles neljanda aasta tudeng, tehti mulle kolleegide poolt pakkumine viia samal ajal läbi kriminalistika laboritöid. Kujuneski selliselt, et vahepeal olin loengus, vahepeal täitsin ajutiselt õppejõu ülesandeid. Kriminalistika kursuse laboritööd, alates kohtufotograafiast, olid just minu läbi viia. Igati huvitav kogemus alustada juba tudengina samaaegselt ka õpetamist. Kui hüpata tänapäeva, siis õigusteaduskonna direktorina olen igati seisnud selle eest, et kahel viimasel aastal on finantseeritud teaduskonnas õppeassistentide tööd. Need on tudengkonnast aktiivsem osa, kes aitavad õppejõude õppetöö materjalide ettevalmistamisel, kirjanduse kogumisel ja süstematiseerimisel, kirjalike tööde läbivaatamisel jne. Rohkem kui paarkümmend õppejõudu saab igal semestril kasutada sellist väärtuslikku abi. Toetangi projekti, kuna enda kogemus rohkem kui kolmkümne aasta eest oli igati positiivne. Tollal tudengina kogusin päris hea kogemuste pagasi, huvist ja kaasnevast põnevusest rääkimata.

Tööle võttis mind 1985. aasta märtsis tollane õigusteaduskonna dekaan Eimar Rahumaa. Uue värske juhina oli ta noorema põlvkonna õppejõudude eestkõneleja ning tudengid toetasid teda igati. Juhtus niimoodi, et E.Rahumaa üks esimesi töölepingu allkirjastamisi oligi minu tööleping laborandi osakoormusele. Hiljem, kui viienda aasta tudengina hakkasin ülikooli lõpetama, pakuti mulle senise hea koostöö pinnalt vanemlaborandi kohta. Kuna olin tollase riikliku suunamiskomisjoni nimekirjas tudengite pingereas esimese kolme hulgas, oli mul päris suur valikuvõimalus erinevatest töökohtadest. Süsteem nägi välja selline, et mida kõrgemal kohal lõpetajate pingereas olid, seda rohkem valikuid. Tagantpoolt tulijate hirm, et eespool olijad võtavad paremad kohad ära, oli päris reaalne. Mäletan, et meie kursusele oli eraldatud kaks advokatuuri kohta, mis olid ka tollal väga ihaldusväärsed. Ühte kohta soovis saada hea toakaaslane Tiigi tänava ühikas Sven Papp (praegu Ellex Raidla advokaadibüroo üks parteritest). Teine kandidaat advokatuuri teisele kohale oli Ants Frosch (Eesti riigi iseseisvuse taastamise algusaastate juhtis Teabeametit ja oli hiljem korduvalt suursaadik). Mäletan, et Ants tundis muret, et ega ometi taha tema kohta ära võtta, nii väga sooviti tollal advokatuuri saada. Minu plaanid olid aga seotud ülikooliga. Kolleegide poolt tehti pakkumine osaleda kriminalistika põhikursuse õpetamisel ja sealt edasi pühenduda aspirantuuris kandidaadiväitekirja kirjutamisele. Valisin selle tee ja jäin Tartu ülikooli õigusteaduskonda.

Sealt edasi tulid pöördelised ajad. Plaanisin minna Moskva ülikooli aspirantuuri kriminalistika sihtkohale, tollal suhteliselt poliitikaväline ala juuras. Üleliidulised aspirantuurikohad, mida eraldati liiduvabariikidele, oli eesmärk, mille lootsin saavutada, et minna õppima väljapoole Eestit. Valmistasin end selleks ette – juba 3. kursuse tudengina hakkasin kirjutama töid vene keeles ja arendasin end keeleliselt päris tugevalt. Kõik läks aga teisiti ning Moskvasse sihtaspirantuuri ei jõudnudki. Meile oli eraldatud küll vabariiklik koht, aga nagu NL-s tol ajal kombeks, oli ka Moskva ülikooli õigusteaduskonnal kohtadega oma valik. Tagantjärele kuulsin, et see koht oli juba ära lubatud lõunavabariikide, „mägede parimatele poegadele“. Kui läksin Moskvasse dokumente viima, siis etendati seal lihtsalt tsirkust justkui oleks see koht olemas. Tolleaegne ENSV haridusministeerium pöördus eraldi kirjaga NL haridusministeeriumi poole palvega Moskva ülikoolile meenutada, et see on vabariiklik koht ja neil sellele kohale õigust pole. Tolku sellest aga polnud. Moskva ülikool deklareeris, et nemad ministeeriumist kohtade jaotamisel ei sõltu ja lõppkokkuvõttes võtsid vastu täpselt just neid kandidaate, keda ise soovisid.

Moskvasse ei saanud ja loomulikult alustasin siis Tartus oma aspirantuuriteed eelpool nimetatud heade kolleegide kaasabil ja toetusel. Rait Marustest saigi doktoritöö juhendaja, valisime koos teema ja tema kontakte kasutades hakkasime kaitsmise poole tüürima. Ega ei olekski seda tööd ära kaitsnud, kuna tolleaegne teaduskirjandus antud uurimisvaldkonnas ei olnud just kõige paremal tasemel. Kolleegide, eriti Eerik Kergandbergi tugeval toetusel, õnnestus siiski saada stažeerimise Freiburgi, Max-Planck-Institute für Ausländisches und Internationales Strafrecht. Ilma selle stažeerimiseta 1991. aastal, kus sain esmakordselt tõeliselt hea, et mitte öelda parima raamatukogu juurde, ei oleks doktoritööd ealeski valmis kirjutanud. Minu teadustööd ja sealviibimist toetati stipendiumiga tollal minu jaoks ulmelise 1500 DM suuruses summas. Sakslaste elatustaset arvestades oli muidugi tegemist suhteliselt tagasihoidliku rahastamisega. Aga olen selle võimaluse eest väga tänulik. Instituudi töötajad aitasid mind raamatute ja käsikirjade kopeerimisel – andes oma paljunduskaarte kasutada (tasuta ei olnud muidugi midagi). Kopeerisisin nende abiga kümnete kaupa monograafiaid ja artikleid, et Eestisse tagasi tulles kogutud teaduskirjanduse koopiad põhjalikult läbi töötada. Seega, selle etapi – kaks kätt taskus Euroopasse, et vaadata, mis saab – olen edukalt läbinud.

1992 aasta sügiseks olingi sellises situatsioonis, kus oli võimalik taaskord doktorikraadi kaitsmine Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Olingi tegelikult kolmas, kes kaitses Tartus oma doktoritööd iseseisvumise taastamise järgselt. Esimene oli hea kolleeg Herbert Lindmäe, kes oli pikalt oodanud doktoritöö kaitsmist Venemaal (mitu korda eelkaitsmiselt tagasi saadetud), teine teaduskonnast olingi kohe mina. Kaitsmine toimus 1.oktoobril 1992 vene keeles. Doktoritöö teema käsitles emotsionaalse pinge instrumentaaldiagnostikat ja selle kasutamist kriminaalmenetluses. Teisisõnu tegelesin polügraafi ehk lihtkeeles valedetektoriga. Eelnevalt külastasime koos juhendaja Rait Marustega Toruni ülikooli Poolas. Sealne professor Mariusz Kulicki, samaaegselt praktik ja teoreetik, aitas väga palju juba valminud töö konsulteerimisel. Temast saigi üks oponent kaitsmisel, teine oli Läti ülikoolist väga tugev praktik, dotsent Dombrovski ja kolmas praegu õigusteaduskonnas töötav prof Talis Bachmann. Sain hinnangu igati tasemel kolmelt asjatundjalt.

Dekaan ülikooli ülesehitamise ajal
Kaks nädalat pärast doktoritöö kaitsmist valiti mind õigusteaduskonna dekaaniks. Ühe etapi lõppemisega, mis päädis doktoritöö kaitsmisega, sain edukalt „ühele poole“ ja kohe sain teise, kordades raskema ülesande – hakata juhtima 90ndate alguse Eesti ülikooli loomise ajajärgul õigusteaduskonda. Mäletan, et kolleegid survestasid väga tugevalt, et etteotsa tuleks noor inimene, kes hakkaks tegutsema. Olin saanud 29 ja usutavasti tollases Euroopa akadeemilises maailmas üks nooremaid õigusteaduskonna dekaane kui mitte kõige noorem. Mõni aasta hiljem Saksamaal Münsteri ülikoolis stažeerides, ütles sealne dekaan mulle otse, et ära siin kõva häälega räägi, et oled dekaan, nagunii ei saa keegi sellest aru – nii noorelt dekaaniks lihtsalt ei saada ja kõik.

Dekaaniaja algus oli pingeline periood. Just oli õigusteaduskonnale eraldatud 11 professorikohta ja ridamisi kandideerisid sinna head kolleegid – Herbert Lindmäe, Eerik Kergandberg, Jüri Põld (läksid kõik hiljem Riigikohtusse), Heiki Pisuke, Paul Varul, Inge-Maret Orgo (tollane dekaan) jt. Aga tõepoolest, ajal kui mind dekaanikohale valiti, oli olukord äärmiselt keeruline, sest esimene ülesanne, mida pidin tegema, oli…koondamine. Tollal töötas ülikoolis nn reformikomisjon, mida juhtis prorektori rollis Jaak Aaviksoo ning õigusteaduskonnast kuulus sinna prof Paul Varul. Komisjon hekseldas ülikooli läbi nii kvaliteedi kui finantsilises mõttes. See koondamine oli päris keeruline pähkel. Kujutage ette, et 29-aastane äsja doktorikraadi kaitsnu teaduskonna juhina, kus ees kõik senised õpetajad – kuidas hakkama saada?

Riigikohtust veel. 90-ndate alguses otsustati Riigikohus Tartusse tuua, mis oli ja on endiselt väga oluline just kvaliteetset juuraharidust silmas pidades. Mäletan ühte ülikooli valitsuse istungit, kus uks lendas hoogsalt lahti ja sisenesid valitsusjuht Mart Laar ja teda varjuna saatev Tiit Pruuli. Koosoleku käigus küsisin peaminister Mart Laarilt, et kas nüüd on kindlalt otsustatud, et Riigikohus tuleb Tartusse. Laar vastas – jah, see saab nii olema. Olin päris õnnelik, sest teaduskonna mätta otsast vaadatuna andis see võimaluse ka edasiselt kasutada riigikohtunike ja nõunike võimekust õigusteaduskonna õppetöös. Hiljem, kui olen kolleegidega üle Euroopa suhelnud, ei varja nad oma imestust ja kadedustki, et meie tudengil on võimalus õppetöös kuulata riigi kõrgeima kohtu tippjuriste. Hiljutine Uppsala ülikooli õigusteaduskonna delegatsiooni visiit päädis jalutuskäiguga üle Toome Iuridicumi. Riigikohtu hoonest möödudes kommenteerisin – siin ongi meie kõrgeim kohus, kust käiakse Toomelt ka juuratudengeid õpetamas. Külalised leidsid, et meie tudengitel on hirmsasti vedanud.

Tulles tagasi 90ndate algusse, siis ressursse oli imevähe. Näiteks, finantsaasta peale oli majanduskulutuste eelarve ca 15000 Eesti krooni, st praeguses vääringus 1000 eurot aasta peale. Loomulikult olid hinnad teised, aga ikkagi – kuidas hakkama saada ühe kuu kulutustega ca 1000 krooni. Terve teaduskonna peale oli seda ikka väga vähe. Teine tõsiasi – tollal käisid ülikoolis kõikvõimalikud delegatsioonid ja tundsid huvi juura arendamise osas, kuna õigusriigita ei ole demokraatiat ja vaba majandust. Hilisem riigisekretär Aino Lepik von Wiren, kes väisas teaduskonda küsis, mida meil kõige rohkem on vaja. Pidin vastama, et kahjuks ei ole meil paberitki. Meil oli küll paber – kollane ja õhuke, millele ei olnud võimalik aga trükkida, kopeerimisest rääkimata. Mäletan, et doktoritöö väljatrükkimiseks otsisime vajaliku kvaliteediga paberit nö tikutulega. Ühe lehe väljatrükk laserprinteriga maksis ikka väga palju. Tollal ülikooli kirjastuses töötanud M. Raisma manitses mind doktoritööd välja trükkides: „Teate hr Pruks, üks lehekülg maksab üks Eesti kroon. Meenub veel tolleaegse justiitsministri Kaido Kama visiit õigusteaduskonda. Kama, kes ei olnud jurist, aga vajalike reformide algataja, väga hea „suure pildi nägija“, selge loogilise mõtlemisega. Pean teda üldse väga tugevaks isiksuseks ja riigimeheks, kes suutis näha seda, mida Eestil just kõige rohkem vaja oli. Akadeemilised ringkonnad tema reforme igal juhul aktsepteerisid.

Kolleegide siirdumine tööle Riigikohtusse valmistas parajat peavalu. Kuigi ühelt poolt oli vaja rajada sõltumatu kohtusüsteem ja vaieldamatult olid teaduskraadiga õppejõud tugev täiendus riigikohtunike seas, jäi õigusteaduskond selles mõttes vaeslapse ossa. Ühtlasi algatati ülikoolis diskussioon, kas korraline professor üldse tohib töötada poole koormusega. Pakkusin tookord rektor Peeter Tulvistele, et teeme nii, et olgu nad täiskohaga Riigikohtus ja poole kohaga ülikoolis. Rektor oli aga seda meelt, et ülikoolile peaks pühenduma ikka täisjõuga. Poole kohaga korralise professori idee vähemalt tollal läbi ei läinud ja sealt tekkis ka mõningane hõõrumine kolleegide seas. Hiljem lahendasime selle külalisprofessori instituudiga. Mingeid etteheiteid Riigikohtule mul pole – läbi aegade on teaduskonda tugevalt toetatud. Enamgi veel. Kahtlen, kas teaduskond praegusel kujul oleks Tartusse üldse püsima sellise kvaliteediga, kui toeks poleks olnud Riigikohtu kui institutsiooni igakülgset panus. Aga jah, Riigikohus tekitas teisalt keerulise olukorra kuna kordades paremate palga- ja töötingimuste tõttu läksid ära võimekad inimesed, õppetooli juhatajad, kes pididki hakkama oma erialalist valdkonda ülikoolis välja arendama.

Suur probleem oli tudengite magistriõppega. Tollal oli bakalaureuseõpe nelja aastane, millel järgnes kaheaastane teadusmagister ja sealt edasi nelja-aastane doktoriõpe. Raskusi oli juba magistriõppe kohtade komplekteerimisega, sest korraga oli Eesti riigis vaja kõikidel kedagi, kes juuravaldkonnas end kodus tundis. Korduvalt sai koolitatud noori kolleege välisriikides läbi erinevate stipendiumite. Nii näiteks maksuõiguses oli meil 2-3 inimest erinevates programmides. Aga ühel momendil, kui ettevalmistus oli lõppenud ja aeg end ülikoolile pühendada, mindi lihtsalt minema paremate töötasu ja -tingimuste tõttu. Vahed sissetulekutes olid ikka kordades.

Välissuhtlusest meenub tollasest perioodist väga hea koostöö Glasgow ülikooli õigusteaduskonnaga. Aasta enne dekaaniks valimist kui dekaani kt oli Eerik Kergandberg, sai algatatud koostöölepingu Glasgow ülikooli ja Tartu ülikooli vahel. Koostööleppe kaudu, mida rahastasid Briti Nõukogu ja Avatud Eesti Fond, käivitasime rida väga olulisi projekte – asutasime Juristide täienduskeskuse, lükkasime käima kirjastamisprogrammi, mille kaudu anti aastate jooksul välja üle 70 õpiku ja õppevahendi, kutsusime ellu õigusteaduskonna ajakirja Juridica. 1992. aasta sügisel ja 1993 kevadsemestril valmistasime ette just ajakirja asutamist. Esimene number ilmuski 1993. aasta mais ja esimesel aastal andsime välja kuus numbrit. Hiljem kasvas numbrite arv kümneni ja on seda siiani. 2017. aastal ilmus Juridica 25. aastakäiku. Tookordse õigusteaduskonna dekaaniga Glasgow`s, John P. Grant`iga, on säilinuid head kontaktid tänapäevani. John käis viimati Tartus 2013. aasta mais, kui tähistasime Juridica 200. numbri ilmumist. Oleme pikka aega ka perekondlikult suhelnud, vahetanud jõulukaarte. Õigusteaduskonna ajakirja Juridica asutamist pean tagantjärgi märgiliseks sündmuseks, mille tähtsust Eesti omamaise õigusterminoloogia elushoidmisel ja arendamisel on võimatu üle hinnata.

Toetusi ja annetusi saime tollal mitmesuguseid. Tahtsime saada eelkõige värsket teadus- ja õppekirjandust, mida eriti nappis. Kui järjekordsest fondist eraldati vahendeid, siis ega reaalselt raha kunagi ei näinudki – alati saime kas raamatuid, arvuteid jm tehnikat jne. Aga seegi oli väga hea variant, sest siis saime ise öelda, mida me vajame. Kehvem variant oli see, kui toetavatest institutsioonidest või partnerülikoolidest saadeti siia raamatukogudest vana kirjandus nö eest ära. Mäletan, et kord saabus Rootsist rootsikeelseid raamatuid peamiselt ajaloo temaatikas kümnete kastide kaupa, millega ei olnud suurt midagi peale hakata. Kõige enam oli vajaka kaasaegsest kirjandusest ja kui erinevatele fondidele saime ise öelda, et ostke palun neid ja neid raamatuid, siis olime õnnega koos. Välislepingutest oli tõesti šotlastega koostöö kõige tulemuslikum, mida hiljem ka Briti Nõukogu hindas üheks kõige kordaläinumaks projektiks Ida-Euroopas. Tõsiasi oli see, et neid erinevaid toetajaid ja partnereid saabus 90-ndatel nö hordide kaupa. Enamasti kulutati raha konkreetse projekti raamides ära, inimesed said üht-teist koos eha, veidi liikuda ja kõik. Aga meie koostööst tuli lugejate lauale hulgaliselt hädavajalikku eestikeelset õppekirjandust, õppejõud käisid vastastikku lähetustel ja töötasid raamatukogus, välisõppejõud lugesid loenguid jne. Sisult oli igati asjalik ja tugev koostöö. Abiks olid ka USAID abiprogrammid, USAst saadetav abi mitme õppejõu siinviibimise finantseerimiseks, samuti teaduskirjandus jne.

Päris oluline oli, et 90-ndatel algatati harjutuskohtuvõistluste konkurss, mille loomise juures õnnestus samuti olla. Praegu, paar kümnendit hiljem, on võistlused endiselt kõrgelt hinnatud. Tudengid väisavad erinevatel võistlustel nii Euroopa kui ka USA-s. Kõige mainekam on olnud Teldersi rahvusvahelise õiguse harjutuskohtuvõistlus Haagis. Lisaks veel regionaalsed võistlused Põhjamaades, aga ka erialati on võistluste valik päris lai – äriõigus, kriminaalõigus jne. Tudengid hindavad osavõttu kõrgelt. Muide ajakirjas Juridica on üks foto, mis meenutab algusaegu. Mäletan väga aktiivset tudengit neist aegadest – Lauri Mälksood praegust akadeemikut ja Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professorit. Dekaanajast meenub, et sageli ei möödunud kuudki, kui Lauri tuli jälle järjekordse avaldusega, et toetada tema õppima minekut kuhugi välisülikooli. Tema ülim järjekindlus ja andekus päädis hilisema doktorikraadi kaitsmisega Saksamaal, teaduslähetusega USAsse Avatud Eesti Fondi kaudu jne. Lauri osales ka selles võistkonnas, kes saavutas harjutuskohtuvõistlusel väga kõrge koha. Rektor Tulviste võttis tookord meie tudengite team´i vastu ja kohtumisel saigi see foto tehtud. Usun, et harjutuskohtuvõistlused olid ja on tudengitele väga olulised maailmapildi avardajad, saad võrrelda oma teadmiste taset, suhelda jne. Seeläbi saab selgeks ka teaduskonna õpetamis- ja teadustöö kvaliteet.
Kui 90ndatel esimesed personaalarvutid tulid, olin kohe nende suur fänn. Mäletan, et 1989, kui alustasin doktoritöö kirjutamisega, saabus õigusteaduskonda esimene (küll Vene päritolu) personaalarvuti Iskra 1030, mis kasutas 5.25 tolliseid ühele poole kirjutavat flopikettaid. Selliseid masinaid tuli ülikooli kümmekond ja õigusteaduskond sai ühe. Kirjutasingi sellel oma doktoritöö. Kuna kõvaketast arvutil ei olnud ja mälumaht, mida korraga muutmälu suutis hallata oli ca 8 lk teksti, siis trükkisingi doktoritöö välja 8 lehekülje kaupa ühes Tartu firmas. Praegu on seda kummaline meenutada, kuid võrrelduna kirjutusmasinaga oli see siiski väga suur samm edasi. Hiljem dekaanina investeerisin iga vaba krooni arvutitesse. Õigusteaduskond paiknes tollal peahoones ja varustasime seal kõik õppetoolid arvutitega. Need võeti kiiresti omaks ja ühel momendil ei kujutanud keegi tööd teisiti ettegi.
Meenub vee üks seik – 1993. aastal trükkisin isiklikult välja lõpetajate diplomeid. Istusin eraldi ruumis ja et laserprinter töötas tollal väga aeglaselt, siis kulus selleks paar päeva. Mäletan, et nüüdseks manala teele läinud Heikki Leesment tuli oma isaga, kes oli ringreisil vabas Eestis, minu juurde. Esimesena küsimus oli: mida praegu tudengitel õpetatakse. Et laual olid just trükisoojad lõpetajate diplomid (Eesti vabariigi vapp päises) oli väga hea näha ja kogeda seda rõõmu, mis külalisi valdas – lõpuks on Eesti vaba ja partei ajalugu enam ei õpetata. Jah, nüüd oleme jõudnud aega, kus räägime õigusrobootikast, tehisintellektist, mis võimaldab teha lihtsamaid otsustusi, kasvõi alustades parkimistrahvidest. Ega uuel põlvkonnal kerge saa olema – ühtepidi tehnoloogia aitab, aga teistpidi tekib n+1 arv õiguslikke küsimusi ja probleeme. Juristidel on kaasajal suureks väljakutseks, kuidas käia ühte sammu tehnoloogiga – näiteks vastutus sedasorti küsimustele, mis tekivad, kui isesõitev auto peaks tekitama liiklusõnnetuse, kes vastutab – autoomanik, tootja või tarkvara omanik ja kas üldse?
Huvitav teema 1990ndate väga piiratud rahalistes tingimustes oli ka tasulise õppe temaatika. Muide, Juristide Täienduskeskuse kaudu alustasime tudengite vastuvõttu tasulisele õppele. Avatud ülikooli mõiste tuli hiljem, kui õppeprorektoriks oli prof Teet Seene. Ei tasu siiski unustada, et tasulise õppega bakalaureuse tasemel tegi otsa lahti just õigusteaduskond. Soov saada juristiharidus oli tollases ühiskonnas meeletu ja teisalt oli ka teaduskonnal vaja täiendavaid vahendeid, et õppe- ja teadustööd arendada. Tegime programmi, vaidlesime ülikooli sees erinevatel otsustustasanditel, kas see on õiguspärane jne. Lõpuks õnnestus siiski bürokraatlikest tõketest nö läbi murdaja tasulisest programmist kogunes hädavajalikku ressurssi. Hiljem laienesid tasulise õppe programmid tervele ülikoolile. See oli ülimalt oluline finantssüst. Kui õigesti mäletan, siis prof Aaviksoo rektoriks saamisel kehtestati laekuvatele õpperahadele overheadi üle 30%. Lõppkokkuvõttes muutus tasuline õpe justkui rahamasinaks, millest rektoraat finantseeris kulusid, mida riik ülikoolidele ei hüvitanud – muuseumide, raamatukogu ülalpidamine, tugiüksuste ja rektoraadi rahastamine jne. Ajalugu kordub ka sel korral. Tasuta kõrgharidus käivitati aastaid tagasi, kuid õigusteaduskonnal on uuesti tekkinud probleemid, kuidas leida täiendavaid vahendeid õppejõudude palgafondi suurendamiseks. Palkade vahe ülikooli ja juristkonna erinevates sihtgruppides pakutavate vahel on kärisenud mitmekordseks. On väga suur oht, et inimesed lahkuvad. Ajakirjanduses oleme diskussiooni töötasude teemal algatanud ja uuesti rektorile välja pakkunud tasulise avatud ülikooli taastamise idee. Päevast õpet see ei puudutaks, sest need, kes gümnaasiumist tulevad, peavad saama tasuta õppida. Aga huvilised, kes teist kõrgharidust omandavad või tahavad end täiendada silmas pidades peamiselt isiklikku karjäärimudelit – miks peakski maksumaksja seda finantseerima avalikest vahenditest? Vältimatu on eraraha kaasamine. Praegu seda Haridus- ja Teadusministeerium veel lubada ei soovi. Aga miks eraraha tagasi lükata, kui see on mõlema osapoole huvides. Ülikool saaks täiendavaid vahendeid, mis võimaldaks kõrgkvalifikatsiooniga õppejõududele ja teadlastele konkurentsivõimelist palka maksta – kõigile kasulik. Huvitav situatsioon, et aastail 1994-95 tehtu on nüüd uuesti minu üks olulisemaid töölõike õigusteaduskonna direktorina.

Juuratudengid
Juuratudeng on õppimise kõrval enamasti ka töötanud. Kui 2013. aasta kõrgharidusreformil oli eesmärk, et teeme tasuta kõrghariduse tagasi ja anname tudengile võimaluse täisajaga pühenduda ainult õppetööle, siis ega see Eestis ole õnnestunud. Kohe kui tudengil on turule teadmist pakkuda, nii ta ennast tööjõuturule ka sätib. Ühelt poolt on see täiesti mõistetav ja isegi soodustav, sest juuras nagu ka arstiteaduses on praktika osa väga oluline. Küsimus on pigem mõistlikus proportsioonis, et poleks nii, et ei jõua õppida, kuna pidevalt on lahendada praktilisi asju. Selle koha peal visklemegi tubli paar kümnendit. Olen tudengite meelde tuletanud, et töötada jõuab vähemasti 50 aastat, juura on üldse praktilise elukogemusega inimeste ala – siin on vaja küpsust ja isiklikku kogemust ja tihti õnnestub see alles vanuses 40+, kus saad end tõsiselt näitama hakata. Ega 20-aastaselt midagi väga palju teha polegi, aga kohe õudselt kibeleks tööle. Võib öelda, et viimase paarikümne aasta jooksul pole pilt palju muutunud, tudengid tahavad ikka ja kohe raha teenida, et ise end finantseerida.
Tõsine muutus on muidugi nö virtuaalreaalsus ehk kõik, mis veebis toimub. Näiteks saad kuulata loenguid tippülikoolides veebi teel, osaleda MOOC-des üle maailma. Juura on üksjagu siseriiklik, aga on ka piiriüleseid valdkondi – rahvusvaheline õigus, Euroopa Liidu õigus, inimõigused, äriõigus jne. Lisaks võimalusele vahetult saada maailma tippülikoolide varamute juurde, olgu selleks teaduskirjandus, uuringud ja analüüsid, tuhanded õigusallikad üle Euroopa – tõesti, mida kõike praegu kätte ei saa. Ise tegin doktoritöö kirjanduse kogumist perfokaartide süsteemiga, otsisin ja tellisin, pildistasin, tegin koopiaid. Meeletu aeg kulus teaduskirjanduse kogumise kui sellise peale. Nüüd on jälle teine probleem, ei suudeta meeletust materjali hulgast „üle käia“, pead suutma leida prioriteetsed allikad, sõnastama vägagi konkreetsed uurimisküsimused, et üldse kuhugi jõuda. Igal ajastul omad probleemid.
Tudengi kohta veel – nende lugemus tänapäeval on ja peab olema kordades suurem kui paarikümne aasta eest. Võtame kasvõi järjest kasvava kohtupraktika, mida 1990ndate algul oli Eesti näpuotsaga,. Nüüd seisavad riiulitel kümnete köidete kaupa kommenteeritud väljaandeid. Praktikumiks või eksamiks valmistudes peab lugema kümneid kohtulahendeid. Kirjanduse ja üldse teadmiste hulk on meeletult kasvanud ja selles tähenduses on tudengi töö hulk kordades suurem kui tollal. Vaevalt kõik suudavadki pühenduda. Kui lihtsalt vaadata, siis selleks et juura eksamit ära teha 1980ndate lõpus või 1990ndate alguses (kus õppekava kogu aeg muutus, ootasime Riigikogult seadusi, et õpetada värsket materjali), kohtupraktikat ei olnud ja enamasti pöörduti Saksa õiguskirjanduse poole – selles mõttes oli tollal materjali hulk kordades väiksem. Muide, õigusteaduskonna tudengid on olnud kogu aeg väga tublid, selle tagab juba kõrge sisseastumislävend. Tartu päevasesse õppesse sisse saamine on endiselt päris suur katsumus, avatud ülikooli on mõnevõrra lihtsam. Siin ei ole täheldanud möödunud kümnendite jooksul suuri muudatusi. Tudengikandidaadid, kes Tartu päevasesse õppesse pürgivad, on enamasti ikka väga hea tasemega. Kohati on ka tekkinud küsimus, et kes on parem – tudeng või õppejõud – kas tudeng omandab väga hea hariduse tänu õppejõule või vaatamata õppejõule.
Mis on nüüd küll tõsi ja päris karm reaalsus, on see, et tudengite ja õppejõudude sooline koosseis on järsult muutunud. Võtame õppejõud. Ma mäletan 1980ndate alguses, olles juuratudeng ja käies teaduskonverentsidel ja võistlemas, eriti Lätis, Leedus ja Moskvas, tollases Sverdlovskis (praegu Jekaterinburg) – pilt oli sootuks teine. Näiteks Leedu õigusteaduskonnas polnud ühel ajahetkel õppejõudude hulgas naisi. Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas sai naisõppejõude ühe käe sõrmedel lugeda – nüüdseks manala teele läinud, esimene õigusteaduse naisprofessor Vilma Kelder, prof Inge-Maret Orgo, praeguseni teaduskonnas õpetav Maie Ruus (tõesti fantastiline inimene oma elujõu poolest). Nüüdseks on proportsioon kardinaalselt muutunud, meeste osakaal on langenud ca kolmandikuni. Aga see on ka mujal juristkonnas. Võtame näiteks notarid, kohtunikud, prokurörid – nende seas on naiste osakaal päris suur. Üksnes advokatuuris on meeshingede osakaal märgatavam naistega võrreldes. Märgiline lugu, mis siinkohal meenub. Pidin 1990ndate algul dekaanina pidevalt välisdelegatsioone vastu võtma, vahepeal läks isegi järg ära, et kes täna tulemas on. Esimene küsimus oli, et kes te olete ja mida te sooviksite teaduskonnaga arutada. Korra olen sellega ka sisse kukkunud, kui Eestit (ja muidugi Tartu Ülikooli) väisas OECD delegatsioon ja esimese küsimusena küsisin automaatselt – kes teie olete? Tekkis teatud liiki diplomaatiline arusaamatus, et vabandage, me oleme siin Eesti valitsuse kutsel. Aga mille vastu välisdelegatsioonid enamasti huvi tundsid, eriti eristusid siin ameeriklased, oli kaks nö põhiküsimust – palju on teil naisi (tudengite ja õppejõudude seas) ja palju on venelasi? Tollal oli teaduskonnas säilinud veel venekeelne kaugõpe ja ise õpetasin esimestel aastatel sellel grupile ainult vene keeles, lugesin kriminalistikat. Seejärel rahuneti kohe ka maha. Kui sama küsimuse küsiks keegi soolise seisu kohta praegu, siis paarikümne aastaga on juuratudengite seas, õppejõududest rääkimata, tekkinud selge muutus.
Ja veel. Mäletan, et omal ajal tahtsin meeletult kodust eemale, minu jaoks oli Tartusse ülikooli tulek ikkagi sisenemine iseseisvate ja ise otsuseid vastu võtvate isiksuste maailma – olen iseseisev, vastutan ise oma tegude eest. Tulen ja saan ise hakkama. Tänapäeval tudeng paraku enam meelsasti Tartusse ei tule. Ju siis on tal materiaalselt keerulisem hakkama saada – elukoht muretseda jne. Aga vähetähtis pole ka teine asi – ei soovita kodust aastaid eemal olla, tahtmine on kiiresti, kolme aastaga haridus kätte saada ja siis minema. Omal ajal kestis ülikoolis juristiõpe viis aastat, mis on igati mõistlik ja vajalik ajaperiood.
Osad õigusteaduskonda kandideerijad on tõsised juurausku, kes paar aastat olnud kusagil praktiku tegemisi jälginud, töövarjuks olnud, proovinud lihtsamate asjadega kätt ehk üks osa taotlejatest on väga selge tahte ja eesmärgiga. Aga palju on ka neid, kes tulevad katsetama ja et õigusharidus on teatud mõttes ka üldharidus kaasaegses ühiskonnas paremaks hakkamasaamiseks, siis valitakse juura. Murekoht on selles et selline lihtsalt katsetaja võib ära võtta kellegi teise (sisuliselt motiveeritud kandidaadi) koha. Vasturohuna sai eelmisel aastal käivitatud pilootprojektina e-kursus „Õiguse alused“. Eelmisel aastal läbis kursuse üle 300 huvilise. Tänavu kordame seda nii kevadel kui ka sügisel ja pakume kursust ka täiskasvanutele. See on hea võimalus saada reaalne ülevaade õigusest, aga osalt ka juristi elukutsest. Et noored inimesed näevad teinekord vaid filmidest, kui põnev ja kasutoov on näiteks advokaadi elu, tuttavad-sugulased kiidavad kaasa ja kõik see tundub väga äge. Aga juura tegelikku sisu tundmata õhinapõhiselt kaugele ei jõua. Peab meeletult lugema, sh ikka juriidilisi tekste, loogiliselt mõtlema, hädatarvilik on analüüsioskus. Kui tahe õigustekstidega töötada puudub, siis kaua vastu ei pea. Loodame, et see selline sissejuhatav kursus harib huvilisi ja aitab leida vastust, mis õigus on? Ehk on siis vähem neid esimese õppeaasta lõpuks pettunuid, kes lähevad ära just vale erialavaliku tõttu. 1990ndate alguses panime sisseastumiseksamite hulka ka matemaatika ja see on siiani nii. Olen veendunud, et see samm oli ainuõige, sest loogiline mõtlemine ja seoste nägemine on juuras ülimalt oluline. Loogika ja analüüsioskus peab olema tugev ja matemaatika aitab sellele hästi kaasa. Seetõttu suudavad ka mittejuristid näha juuras olulist ja neile on õigusmaailm hästi hoomatav. Lisaks on väga oluline sotsiaalset kogemus. 20-aastane värske bakalaureus, kes enamasti lähtub vaid raamatutarkusest ei ole kaugeltki küps. Ka eristab põlvkondi erinev mõtlemisviis, mis tuleb üksnes praktika ja elukogemusega. Juura on kutse kogu eluks.