See teema on küll eriti „mokakohane“ tänapäeval. On sage teema meedias ja võib-olla ka seltskonnas. Teema, millega tegeletakse ehk liigagi. Võib-olla tuleb see muu tegevuse kahanemisest, või teisi sõnu, tegevusetusest. Võib-olla tingib seda reklaam – kauba müümine, mida näikse lettidel kuhjuvat, mida kõiksugu vahendajad äri eesmärgil meile üle maailma kokku kuhjavad – ole ainult mees; osta ning söö ja jälgi kaalu! TV-st näeme enam ja enam kokandussaateid – eks nad kõik teenivad üht eesmärki – äri, milleks saanud on nüüdseks ka ravimid, meie haigused ja puudused.

Imestame/küsime, miks on meil nii palju ülekaalulisi ja rasvumist. Miks nii palju noormehi ei kõlba kaitseväkke. On suurenenud küll eluea pikkus, kuid tervena elatud aastate arv kahanenud. Mulle tundub et siin on tegu ühe „medali“ (ehk raha) kahe poolega.

Mina ei pööra neile saadetele tähelepanu – see ei ole minu teema, ega probleem kunagi olnud. Söönud olen kõike ja igal ajal – maarahva lihtsat maatoitu. Ei ole iial dieeti pidanud, ega isegi sellele mõelnudki, kuigi dieediga on tegeldud vist sajandeid.

Kahjuks ei saa ma aga öelda sama oma järglaste kohta. Siin, 17 pereliikme hulgas leidub kõiksugu dieedipidajaid ja kaalujälgijaid. Olen märganud ka seda, et mõne dieedi pidamine on lihtsalt üks kallimate toiduasjade ost, mida „programm ette kirjutab“, aga et sellest ka kehalist tulu oleks, seda küll silmaga ei ole ma märganud. Mulle tundub, et see on üks „lihtne nakkushaigus“, kus igaühel oma nägemus ja põhjuski „varnast võtta“, kui küsida, aga mina seda teinud ei ole. Kõigil ju oma keha, oma tervis, oma vabadus ja arvamus. Aegki teine, püüdlused teised, eesmärgid teised – maailm tarkust täis, mis kõik nüüd nende näppude all. Siinkohal meenub vana kuuldud vanasõna: „Ära usu ilma, ilm ajab puru silma“. Ja mida muud ma oskakski neile öelda.

Kodustel koosviibimistel olen ära näinud ja kogenud, kuidas ei saa ega tohtivat üks või teine seda või toda süüa, mis mulle, kui kostitajale varem peavalugi on teinud. Olen tänaseks omapoolse lauakatmise ära jätnud – kui tulevad, toovad ise mida söövad, kui tohivad või tahavad.

Olen minagi nüüd eridieedil, kui nii võib diabeedihaige kohta öelda. Mul on oma režiim, söömiseks omad kellaajad. Ei magusat, ei praetut, ei liig rasvast ega soolast, ei liiga palju ega liiga vähe – ikka paras mõõt 3x päevas. Enamjaolt kodumaa juurviljad, kala ja kana. Kaks viilu saia ja viil leiba päevas + minimaalselt putrusid riisist, tatrast, hirsist, kaerast. Söön vabalt kõiki piimatooteid, mis ei sisalda suhkrut ja neist on kahjuks kaunis väike valik. Limpsiks ka jäätist, kuid selles suures suurushullustuses pole ühelgi tootjal diabeet meelde tulnud. Suhkruta mahlagi pole olemas mujal, kui ehk omas kodus valmistajal. Mõnes poes on olemas riiulinurgad, kus üht/teist tervisehäiretega inimestele pakutakse, kuid üldjuhul võin küll öelda, et uppuja päästmine on uppuja enese asi, mida ma kõik need aastad olen ka kogenud. Ei taha kurta/ viriseda, vaid lihtsalt tõde tunnistada.

Sellel fotol on mu ema ja ta õde, heinatalgulistele kehakinnitust jaotamas. Puude varju on laotatud lina, millel pakutakse lihtsat toitu – kodust, saunaahju-suitsuliha ja kala, keedumune, soolavõid, plaadikooki, piima ja kodust rukkijahuleiba. Siis ei peetud dieeti, siis niideti heina vikatiga ja lõigati leiba noaga.

Kehtis teadmine – teed tööd hingega, siis sööd leiba himuga.

Oli aasta 1956/57