Lokatsioon: Kagu-Eesti löömapealinn Võru. Olenemata ilmast ja aastaajast käisime sõbrannadega linna peal roitmas. Kaubanduskeskusi, kus end soojendada, veel ehitatud polnud, ja kuna olime alaealised, siis öölokaalidesse sisse ei saanud.
Tol õhtul olime juba kõndimas ei-tea-mitmendat tiiru (Võru linnaplaneering on tsõõrjas) ja olime juba kaotanud lootuse, et sel õhtul hakkaks meie eludes midagi juhtuma. Mõned aastad varem oli alustanud ilmumist tüdrukuteajakiri Stiina, mis oli me meeled täitnud ootustega romantikast ja esimestest suudlustest. “Parimaks sõbrannaks” tituleeritud Stiina õpetas igakuises väljaandes, mida esimesele kohtingule selga panna ja kuidas oma nunnut poissõpra vanematele tutvustada. Olime sõbrannadega täis pumbatud kõrgeid ootusi nii paarisuhtele kui ka tulevasele elule. Stiina nagu polekski midagi kuulnud auklikest, valgustamata tänavatest, remontimata paneelmajadest ja kõdunevast vanalinnast või vähemalt nendest paarist puitmajadega tänavast, mis Võrus veel säilinud. Jalutustiir läks mööda ka Vabaduse platsist, kuhu pargitud Passatitest tuli kumedaid bassihelisid. Avatud akendest vahtisid välja nokkmütstes pead, refräänina kostus aeg-ajalt mahlakat ropendamist. Jüri ja Vabaduse ristil, kuhu hiljem paigutati ka linna esimene valgusfoor ja mis hoolimata sellest ikkagi autoga maalt linna tulnud inimesi segadusse ajas, põrkasime kokku tüüpidega, kellega olime keskraamatukogu internetipunktis paar sõna vahetanud. Nood jollerid käisid seal tõenäoliselt rate.ee-s istumas, aga ega me ise paremad polnud. Koolis oli rate.ee kinni pandud, kodus kellelgi internetile ligipääsu polnud, seega istusime meiegi keskraamatukogu hubases soojuses. Tüübid kutsusid meid kaasa kesklinna kooli ees asuvasse putkasse, kus sai privaattubades DVD-delt filme vaadata. DVD-mängijaid veel paljudes kodudes polnud, seega oli variant käia kas kinos või taolistes hurtsikutes filme vaatamas, aga isegi hurtsikus filmivaataine maksis kenakese summa. Tänaseks maamunalt ja inimeste mäludest pühitud putka oleks pealinna Stiina küll oimetuks ehmatanud. Lagunenud lobudik keset linna, tolmused, räpased toad, mille ainsateks mööbliesemeteks murenenud mustad nahkdiivanid ja virvenda pildiga telerid. Kuidagi klappisid poisid ühe seansi raha kokku. Vaatasime filmi “Not Another Teen Movie”, millest veel vaimustunult hiljem emale heietasin. Oeh. Aga jah, pressisime end kuuekesi vanale murenevale nahkdiivanile, ringi käis pirnimaitseline Kiss, poistel tõenäoliselt midagi kangematki. Seal, kohmetu ja seksuaalpingest laetuna, viis film meid Ameerika teismeliste mustvalgesse ellu.
Pärast filmi lõppu talutasid kutid meid Piiri tänavale kellegi Roma poole. Talutasid, mitte et me poleks tahtnud minna, aga tänavad olid kohutavalt jäised ja tänavavalgustite pirnid juba ammu kividega sodiks loobitud. Mul olid jalas humanitaarabist saadud kellegi invaliidist vanainimese pika säärega saapad. Saabastel oli ühe kontsa alla kõrgendus pandud, ilmselt oli üks jalg olnud tunduvalt lühem kui teine. Igatsesin nii väga pikki saapaid, aga ema sai vähe palka ja pidi niigi poes hapukoorepakki käes kaaluma, et kas osta või mitte. Sõbrannal olid jalas Anttilast tellitud lakknahast saapad. Päh, mis tal viga, ta mõlemad vanemad käisid ju tööl. Seljas oli mul must topp ja tikitud punase lillega must seelik, mida Kreutzwaldi tänava kaltsukas mitmeid kordi näppimas ja selga proovimas käisin. Lõpuks sain raha kokku ja ostsin ära. Siis sain ka aru, miks see seal nii kaua rippus – tegelikult oli see hoopis liibuv minikleit, mitte seelik, aga otsustasin seda hoolimata tehtud avastusest ikkagi seelikuna edasi kanda.
Roma maja Piiri tänaval oli üks neist renoveerimata puidust lobudikest, millistest kõik väikelinnad kubisesid. Toas ehmatas meid esimese asjana suur must tagurpidi rist. Tagurpidi riste oli kritseldatud ka kirjutuslaua ja mööbli peale. Tüüp ise oli enam-vähem, aga kuidagi kummalise morni ja rusutud olekuga. Kiilaspea, kõhnuke, isegi tolle aja jaoks viletsad riided seljas. Kiiresti tehti odavast rummist ja kokakoolast kokteilid ja olemine läks vabamaks. Muusika keerati valjemaks, diivanil hakkasid juba paarikesed eralduma ja olgugi, et see polnud päris Stiina masti pealinna pidu, oli see ometi midagigi.
Korraga märkasin, et tüübid hakkasid omavahel sõnelema. Ei saanud täpselt arugi, milles asi oli, kas oli keegi kellelegi võlgu või oli hoopis mingi vana asi, aga igatahes haaras Roma Markost kinni ja hakkas ta nägu vastu pliidiplaati suruma. Teise käega hakkas ta pliidile kuumust juurde keerama. Marko röökis nagu segane. Ülejäänud jollerid hüppasid kohkunult eemale. Miks nad oma sõbrale appi ei läinud, sellest sain alles hiljem teada – kuuldavasti oli Roma tapmiskahtlusega eeluurimisavanglas istunud ja teda kardeti kui tuld. Sellest hoolimata tõmbas tema poole kui magnetiga. Mingit kummalist võimu ja ligitõmbavust oli temas. Kisendades haarasime diivanilt hunnikust oma joped ja jooksime lähedal asuvate garaažibokside vahele peitu. Kükitasime tükk aega bokside vahel lumes ja ma palusin vaikselt mõttes Jumalat, et Roma meile ometigi järele ei tuleks. Ma ei mäleta, kui kaua me seal istusime, põlved olid juba külmast punased ja valutasid, aga lõpuks julgesime hakata koju minema. Mina elasin teistest kaugemal, linnaservas. Kuna hirm oli suur ja sinna oli tükk maad, siis jooksin terve tee. Hiilisin tuppa, koridoris tasakesi lahtiriietudes märkasin, et misasja – poolik leib on maas? Tegelikult oli see invaliidi saapa kontsakõrgendus, mis oli joostes lahti tulnud. Ohkasin ja kobisin magama. Lükkasin veel pooleli jäänud Stiina jalaga voodi alla. Egas midagi, tuleb jälle need Hinnapommi saapad jalga panna.