Veebruari lõpus muutus maailm meie ümber ja meie sees. Seoses sõja algusega taipasin, et tuleb tegutseda. Võtsin töö juurest “pausi” ning otsustasin veel rohkem panustada vabatahtlikuna toimetamisesse. Aprillis sattusin koos teiste vabatahtlikutega Kopli majutusasutusse, kuhu saabusid sõjakolletest põgenenud ukrainlased. Peamiselt emad, vanaemad ja lapsed. Aitasime neid kõiges, et nad saaksid võimalikult kiiresti ja koduselt end Eestis sisse seada. Tihti oli abiks mööbli tassimisel ka minu pere ning ühel hetkel võttis minuga ühendust Rocca al Mare kool, kus käis minu tütar, sooviga samuti aidata. Selleks ajaks olid paljud pisemad põgenikud saanud annetustena endale rattad, kuid märkasin, et neil puudub igasugune harjumus kanda kiivreid ja see tegi mind murelikuks.
Nii algatasime kooliga kiivrite kogumise kampaania, et nii tõsta nii kooli õpilaste kui ka põgenikke teadlikkust kiivrite kandmise olulisusest. Ja kiivreid kogunes palju!
Neljanda klassi õpilased joonistasid kogumiskastidele vahva plakati, kümnenda klassi õpilased olid abiks kastide tassimisel (vaatasime ja kontrollisime turvalisuse huvides kõik kiivrid abikaasa ja tütrega üle) ja eriti tänuväärne ettevõtmine oli õpetaja Kristel Einaste-Luki eestvedamisel valminud õpetlik video õpetusega rattakiivri kandmise kohta. Video koos QR koodiga kleebiti kooli 6nda klassi õpilaste poolt ka igale kiivrile.
Meie rattakiivrite kogumise ettevõtmisega liitusid ka inimesed Punasest Ristist, Transpordiametist ning Eesti politseist. Nii rääkisid politseinikud põgenikele seadustest ja kohustustest seoses rattaga liiklemisel ning Transpordiamet toetas õpetliku materjaliga paberkandjal. Ühiselt vabatahtlikega vaadati üle ka kõik annetatud rattad ja vajadusel paigaldati ratastele puuduvad kellad, helkurid või lambid. Siiras tänu kõigile, kes projektist osa võtsid.
Mina jätkan pisikeste ukrainlastega saviringis käimist keraamik Anne Türni stuudios, kes lahkelt meile on avanud oma uksed tema kunsti-võlumaailma.