Olen sündinud 1974. aastal Saaremaal. Meie pere elas alevikus korteris, aga kõik nädalavahetused ja koolivaheajad käisime Ida-Saaremaal vanaemal talutöödel abiks.

Suveti olime aasta vanema vennaga parajad lehmakarjused. Väiksemana käisime õhtuti vanaemaga koos karja koju ajamas, aga umbes 7-8 aasta vanuselt saadeti meid juba iseseisvalt karja. Hommikuti peale lüpsi tuli ajada lehmad küla karjamaale, mis asus umbes kilomeetri kaugusel külast.
Mäletan, kuidas lõhnas hein lakas sellel hetkel, kui vanaema hõige katkestas magusa une, sest aeg oli karja minna. Unisena lakast alla jõudes sai kohe vanaemalt kruusitäie lüpsisooja piima, mis lõhnas nagu soe piim ikka ja meelitas ligi kassi, kes sai alati oma osa.
Järgmine lõhn oli lehmade sooja keha lõhn. See oli segu sõnniku-, higi-, heina- ja piima lõhnast, aga see lõhn oli mõnus.
Kuna kõige paremini toimis käelabaga juhtlehma kaelale patsutamine ja tema kaasa kutsumine, siis see lõhn jäi ka mu käte külge.
Kui me oma lehmade ja vasikatega mööda kiviaedadega ääriststud külateed liikusime, oli tunda kas pori või tolmu lõhna, vastavalt sellele kas pinnasetee oli parajasti kuiv või porine. Loomulikult segunes see lõhn lehmade sõnniku ja uriini lõhnaga, sest liikuvatel lehmadel on kombeks ka soolt ja põit tühjendada.

Kui jõudsime külavaheteelt rohuga kaetud karjateele, hakkas tempo aeglustuma ja loomad püüdsid napsata värsket rohtu. Kui lehm keerab oma pika keele ümber värske rohututi ja selle varte küljest lahti rebib, on tunda taimede mahlade lõhnu, aga kui ta napsab mõne puuoksa küljest lehti, on õhus värskete lehtede lõhna.
Karjamaa suur värav oli kinni metallvõruga ja seda väravat avades tungis ninna rooste lõhna.
Kõige mõnusamad lõhnad aga pääsesid mõjule tagasiteel, kui sai kahlata paljajalu lehmade poolt pügatud pehmes rohus või mindud otse-rada üle viljapõllu. Seda kastese rohu lõhna koos linnulaulu ja puude kohinaga meenutan siiani heldimusega. See oli rahu ja rõõmu ja lapsepõlve lõhn.