Leidsin endale FB grupist “Ukraina sõbrad Eestis” kaks naisterahvast, või nagu mina nende kohta ütlen – tüdrukut.
Olin parasjagu pisipojaga kodune ja mõtlesin, et pakun mõnele põgenikule välja võimaluse enda kööki kasutada, et nad saaksid koduseid toite valmistada – hotellis see võimalus ju puudub.
Ega mõttest teostuseni kaua aega ei kulunudki – üks hetk olidki tüdrukud mul autos ja sõitsime Balti jaama turule “produkte” ostma. Oli nii ilus kevadhommik, jalutasime Balti jaama läbi, ostsin kotid värsket kraami täis, et kodus suuremad boršitalgud korraldada. Vahepalaks tõi üks tüdrukutest kingituseks “salat” ehk pekki, mida sõime musta leiva ja rohelise sibulaga – tüdrukute poolt valmistatud borš sai tõeliselt maitsev.
Kuigi tüdrukud ei tundnud eelnevalt üksteist – minagi olin neile võõras – oli meil väga-väga lahe päev. Suhtlesime kehakeeles, vene keeles, inglise keeles ja google translate abil. Ükski jutt rääkimata ei jäänud.
Üks tüdrukutest lahkus juba Eestist Dniprosse tagasi. Teine tüdruk – Nadya on saanud mulle heaks sõbrannaks.
Temaga oleme veel kohtunud ja kokkanud – naabrinaisedki on kõik Nadya poolt sertifitseeritud vareenikuveeretajad.
Juulis vedasin Nadya (sh tema abikaasa ja tütre) Kihnu oma pere juurde külla. Nad olid vaimustuses suitsusaunast ja vihtlemisest ja meie olime jällegi vaimustuses Nadya imemaitsvatest sõrnikutest.

Aga nemadki lahkuvad peagi Eestist – finantsharidusega inimesed, soovivad teha erialast tööd. Praegu on töötab Nadya mees Tallinnas toidukullerina, aga on seda juba ca 4 kuud teinud ja aeg on otsustada, millised on järgmised sammud. Sest sõda ei hakka ega hakka lõppema.
Võibolla lähevad nemadki Kanadasse – inglise keele oskus aitab ehk erialasele tööle