/katkend 2019. aastal ERMi teatmematerjali kogumise võistlusele esitatud auhinnalisest tööst/

Läksin kooli tervise tõttu aasta hiljem ja põhjuseks kõrvad. Koolis olin kaks esimest aastat vabastatud võimlemise tundidest. Kui teised pingutasid kehalisi harjutusi tehes, siis mina istusin võimlas pingil ja vaatasin pealt. Olin nii harjunud ja ega ma kurb ei olnudki, et liikuda ei tohtinud. Inimene harjub kõigega, aga siis ma veel ei teadnud, et saan sellest eluaegse vastumeelsuse sportimise suhtes.

Kolmandasse klassi minnes avastati mul kopsukelme tuberkuloos. Jälle haiglad. Istusin jälle kehalise kasvatuse tunnis võimla pingil ja vaatasin, kuidas teised klassikaaslased võrkpalli ja rahvastepalli mängisid… ning polnud kurb, et nendega ühineda ei saanud. Asi oli siis juba nii hull, et järgmisel aastal, kui mul lubati juba kehalise kasvatuse tundidest osa võtta, siis lasksin end meelega rahvastepallis kohe „välja visata“, et jälle pingile istuma saada. Ei saanud ma üle ühestki „kitsest“, ei saanud ma mööda köit lae alla ronitud ega kukerpalli eest saada hindeks rohkem kui kolm suure miinusega. Kukerpalli kartsin kui tuld. See hirm tuli mul alates kõrvaoperatsioonist, sest mu viga saanud tasakaaluorgan sisekõrvas tekitas kukerpalli puhul meeletu peapöörituse, millest toibumiseks pidin ma jääma matile veel tükiks ajaks lamama ega saanud püsti. Kartsin nüüd juba paaniliselt kehalise kasvatuse tunde, kui õpetaja käskis mul jälle kukerpalle teha ja lasin emal, vahel isegi pettust kasutades, kirjutada päevikusse vabastuse kehalise kasvatuse tunnist „tervislikel“ põhjustel. Teadupärast sai seda vabastust kasutada vaid kord kuus. Eriti vastik oli võrk- ja korvpall, kaugushüpe, kõrgushüpe ja aja peale jooks. Olin sageli paanikas ja nutu äärel, aga kui kehalise kasvatuse tund mõnikord ära jäi, oli see mu rõõmupäev.

Käisime kooliga peagi ka Kalevi siseujulas, kus oli „vanni“ suurune bassein ja kahe kõrvuti oleva võistlusraja pikkus oli kakskümmend viis meetrit. Nüüd olin vaimustuses, sest ujumise olin Elvas Verevi järjes selgeks saanud ja mu stiil oli „konn“. Läbisin kaks basseini pikkust isegi hea ajaga. Treener oli rahul. Sattusin isegi treeneri ettepanekul treeningrühma. Käia tol ajal talvel ujulas – see oli uudne ja fantastiline. Kui treener palus mul selili ujumist demonstreerida, siis olin hädas – ma ei tohtinud pead, kõrvade tõttu vette panna. Vesi kõrvas tähendas mulle kroonilise põletiku ohtlikku ägenemist. Seda hoiatas doktor Kööp pidevalt, kui kontrollis käisin. Lühike sportlase karjäär lõppes mul juba teisel nädalal, kui tuli avalikuks mu kõrvade veekartus. Aga mulle jäid veel teised lemmikalad: rattasõit ja ka talvel suusatunnid, elades Nõmmel, kus palju suusaradu. Rohkem olin siiski aega veetmas lugedes, ise kirjutades, teatris ja kinos käies, muusikas – seega – minu elus hakkas domineerima kultuur ilma kehakultuurita.