Kehalised väljakutsed nõukogude armees

Keha ja kultuur Lisatud: 17.09.2019

Autor: Hans - 1934

Tegin läbi teenistuse nõukogude sõjaväes aastatel 1953 kuni 1956 mehhaniseeritud väeosas, st tankistina.

See aeg on küllaltki ammune, aga mõned asjad on sellest tänaseni meeles. Olen naljaga pooleks vahel mõnele öelnud, et olen teeninud koguni kahes sõjaväes: Vene (Nõukogude Armees) ja Eesti omas. Väike tõetera on selles viimases ka olemas, kohe selgitan.

See teine oli Eesti diviis, Eesti Laskurkorpuse üks väeosasid, mis eksisteeris peale sõja kuni 1956. aastani. Selle üksikud väeosad paiknesid Pöhja-Eestis: Jägalas, Juhkendalis, Jõhvis, Narvas ja Kloogal, meie tankipolk aga Keilas. Ajateenijad olid kõik eesti rahvusest noormehed, aga samuti enamus komandöre: diviisi komandör oli kindralmajor Karl Allikas, meie polgu komandör oli alampolkovnik Tatrik, samuti olid eestlased kõik meie otsesed ülemused. Kirjutan sellest nii pikalt seepärast, et kuigi Vene mundris, tundsime ennast üldiselt ikka eesti väeosana — enamus õppusi toimus eesti keeles ja sellist

„mahvi” – st füüsilist koormust ja pingutusi, saime küllaltki harva. Kõige pingutavam neist oli vast 3 kilomeetri jooks, aga seda ei saa võrrelda Vene sõjaväe 10 km marss-rännakuga, millest osa tuli läbida joostes ja ka gaasimaskides, nii et selle lõpetanud sõdurite riietusel ei olnud higist kuiva kohta. Muidugi pandi ka meil rõhku füüsilisele ettevalmistusele, selleks olid vastavad õppused tunniplaanis olemas. Füüsiliselt rasked olid väliõppused ja need toimusid vastavalt õppekavale, vaatamata ilmale, ka külmale ja vihmale. Mõistagi peab sõjamees olema karastunud ja tugev, aga meile, tankistidele, tegi lisaraskust veel see, et kõik selle 32-tonnise rauakolaka varustus: akud, kütusepaagid, laskemoon jm olid kaalult samuti rasked ja neid tuli tassida enamaltjaolt ikka kahekesi.

Sõjaväkke minnes polnud ma üldsegi mingi spordipoiss. Kooliajal olid mõistagi iga nädal kehalise kasvatuse tunnid ja küllaltki mitmekesised: peamiselt kergejõustiku alad, ka jooksud, suusatamine jm, milles korraldati ka võistlusi. Talvisel ajal tegime kooli saalis lihtsamat akrobaatikat ja vaatamata vaesele sõjajärgsele ajale oli enamusel meist ka kerge spordiriietus . nii oli õpetaja Enno Palmi nõudmine. Mõistagi meeldisid meile pallimängud: tollal rahvaste pall ja võrkpall. Soojemal ajal sai neid mängitud palliplatsil ka peale tunde.

Sõjaväes jäi sellest kõigest väheks. Vahemärkusena veel seda, et peale sõja propageeriti kehakultuuri ja sporti päris kõvasti. Mäletan ajakirja “Kehakultuur”, mida koolis lugesime ja arutasime. Propageeriti sportlikke norme OVTK ja VTK (valmis tööks ja kaitseks). Maaoludes, kus noori hakkas juba vähemaks jääma, nagu ka minu kodukandis, ei olnud nende normide (peamiselt kergejõustik, aga ka ujumine ja suusatamine) täitmiseks aga tingimusi ja osavõtjaidki, nii et see jäi, kuidas kusagil, küllaltki kesiseks.

Sõjaväkke minekuks, nn kutsealusena pidid aga VTK normid olema täidetud. Kuidagiviisi said need ka mul ära täidetud ning kusagil on mul see vastav rinnamärkki alles.

Sõjaväeteenistusse minnes tuleb noormeestel läbi teha nn noorsõduri aeg, mis kestab tavaliselt poolteist kuni kaks kuud ja lõpeb sõdurivande andmisega. Rahu ajal toimub see kasarmutingimustes, vähemalt alguses.

Iga sõjaväeteenistus algab mundrite ning muu varustuse väljajagamisega ja nii oli see ka Nõukogude sõjaväes. Sellega oli tükk tegemist, eriti saabaste ja jalarättidega. Meie otsesed ülemused, seersandid olid väga kannatlikud meile kõigi nende nõuete selgitamisega ja alles teisel-kolmandal päeval hakkas see meile pärale jõudma.

Ja siis algaski see sõdurpoisi elu kindla, kuid harjumatu päevakava järgi: äratus, rivistus, hommikvõimlemine, pesemine, hommikune ülevaatus ja alles siis hommikusöök. Järgnesid õppetunnid kas klassides või väljas õppeplatsil.

Kohe alguses harjutati meid elama sõjaväelise korra järgi, mis nö vaba elu elanud noormeestele on harjumatu ja oli seda ka minule. Signaalile või päevniku hüüdele „Äratus!” pidi järgnema kiire riietumine ja oma koha sissevött rivis, et siirduda õue hommikvõimlemisele. See ja kõik järgnev käibki selle termini alla „kehalised väljakutsed” – kehalised ja ka moraalsed pingutused, kus ei sallita mingit lodevust, laiskust ega käskluste ja korralduste täitmata jätmist.

Üldist päevakava sai juba mainitud; pesemisele ja enda korda tegemisele järgnes voodite korrastamine ning siis hommikune rivistus puhtuse ja välimuse kontrolliks. Nööbid pidid olema puhastatud ja läikima, samuti saapad ning pluusil valge kraeriba; kellel juba habe kasvamas, pidi see aetud olema.

Kõikidele  söögikordadele  minnakse rivikorras ja üldse on rivi ning käsklused sõjaväelise korra üks tähtsamaid elemente. Ka söögilauda istumine, mütside peast võtmine ja pärast jälle pähepanek käis seersandi käskluse järgi. Alguses  tundus  see  naljakas,  aga pärast harjusimenii nende kui muude käsklustega ning ka selle alalise rivistumisega. Riviõppusest kirjutan veel eraldi. Tavaliselt sel ajal, kui me olime hommikusöögil, teeb rooduvanem kasarmus kontrolli, kas kõik tekitriibud, padjad ja käterätid on ühel joonel.

Kelle voodil see nii ei ole, tõmmatakse ase segi ja noorsõdur peab selle uuesti korda tegema. Üksikuid juhtumeid sellega meil oli, aga enda kohta ei mäleta.

Peab ütlema, et nõukogude sõjaväes pandi küllaltki suurt rõhku hügieenile ja puhtusele, saunas käisime igal nädalal ja siis toimus ka voodi- ning ihupesu vahetus. Igapäevane puhtuse kontroll toimus nn hommikusel ülevaatusel (utrennõi osmotr), kus peale ülalpoolmainitule kontrolliti ka küünte puhtust, taskuräti olemasolu ja pisteliselt sedagi, kuidas jalarätt on mähitud. Mis puutub veel puhtusse ja korda, siis sõjaväes sai selgeks ka põranda pesemine ja tolmu võtmine, mida enamus, mina kaasa arvatud, polnud seni teinud.