1990ndad oli pöördeline aeg minu elus, nagu paljudel teistelgi. Detsembris 1989 sündis mu tütar – neljas laps ja pesamuna. Lapsega kodus olla meeldis mulle väga. Kolm aastat oli selleks aega, nautisin täiega. Kooli tagasi minna ei tahtnud üldse. Töötasin tollal muusikaõpetajana.
Mu kodukohas restaureeriti ja taaspühitseti väike valge kirik. Olin alati unistanud orelimängust, kuid seda endale kättesaamatuks pidanud. Orelit seal veel polnudki, seda asendas süntesaator, aga organisti läks siiski tarvis. Mul oli julgust see ametikoht endale küsida. Nii sai minust organist-koorijuht, tööraamatuga ja puha. Kuupalk oli hiljem 500 krooni.
Meenub üks seik. Mängisin matustel. Puhkpilliorkester oli ka, see mängis õues, mina kirikus orelil. Sellistel puhkudel andsid lahkunu omaksed ümbriku. Kuidas kunagi. Mõnikord oli selles paarkümmend, vahel rohkem kroone. Tookord oli 500 krooni!!! Märkasin alles siis, kui matuselised juba lahkunud. Olin väga ehmunud, sest arvasin, et sain kogemata puhkpilliorkestri ümbriku, aga kiriku koristajatädi lohutas: „Las olla, neil joodikutel raha küll!“ Nii see jäigi. Summa oli minu jaoks väga suur.
Nii ma siis läksin iga pühapäeva hommikul kella üheksaks kirikusse, et enne teenistust koraalid läbi mängida. Nädala sees käisin samuti harjutamas. Asusin õppima Usuteaduste Instituudi muusikaosakonda aga õpiaeg jäi lühikeseks. Üks mu lastest, 4-aastane tütar, kommenteeris pidevat kodust klaverimängu järgmiselt: „Mida sa kogu aeg klimberdad, tee vahepeal ikka süüa ka!“. Õppimine käis üle jõu. Pedaaliga mängimist ei saanudki ma selgeks, kogu oma organisti karjääri jooksul mängisin vaid manuaalil, aga sellest piisas, sest Soome sõpruskogudus kinkis meie kirikule moodsa digitaalse oreli, mis võimaldas ka pedaalita võimsat kõla.
Juhendasin algul koguduse segakoori, hiljem noortekoori, lasteansamblit ja naisansamblit. Käisime kontsertreisidel Soomes ning Saksamaal. See oli tollal suur asi. Välisreisid ei olnud veel sugugi igapäevased. Sõidu eest aitasid tasuda samuti sõpruskogudused, majutus ning toit olid tasuta.
See oli vist 1994. aastal, kui koolis teise klassi juhataja lapsepuhkusele läks. Detsembri lõpus. Poole aasta pealt oli asendajat väga raske leida ja nii mind kutsutigi kooli tööle. Ma polnud kunagi algklasse õpetanud (ainult muusikat), puudus vastav haridus ja nagu üks kõiketeadjast kolleeg selja taga lausus: „Ega Anneli Lamp ole nüüd mingi algklassiõpetaja!“
Õppealajuhataja oli aga väga hädas ja nii ma „jah“ sõna ütlesingi, hoides meeles tema juhatust: „Kui sa midagi ei tea, küsi laste käest!“ Ajale tagasi vaadates olid need kõige kaunimad tööaastad mu elus. Seda nimetatakse „esimeseks armumiseks“ töös. Lapsed olid lihtsalt imelised – ei mingeid distsipliiniprobleeme. Läksin igal hommikul hea meelega oma klassiruumi, kus hakkasime kõik koos sõbralikult õppima. Ka paljud toonased õpilased mäletavad seda aega sama toredana ja on mulle tänulikud oma lapsepõlve rikastamise eest, meenutades kooslaulmist ja tantsimist ning näitemänge. Üks noor mees väidab siiani, et just tänu minule kuulab ta ja jääbki kuulama Urmas Alenderit.
Täiendõppes omandasin klassiõpetaja eriala, aga kõige rohkem õpetasid mind tõesti lapsed ise. Õpetajate hulgas oli see minu jaoks intriigide aeg. Olin harjunud varasema ühtehoidva ja laheda kollektiiviga, aga piisas ühest juurde imbunud susijast ja kõik muutus. Vähemalt minu jaoks.
Nüüd töötasin viis päeva koolis ja pühapäeval kirikus, laupäeval puhkasin. Puhkamine tähendas kodu koristamist ja tööks ettevalmistamist. Elasime koolile väga lähedal. Meie koolieelikust pesamuna oli tööpäevadel üksi kodus, seltsiks mõni kassipoeg või koerakutsikas. Naeran siiani, et ta kasvas üles nagu Mowgli. Klassiaknast oli mul ülevaade, kui ta liivakastis mängis või talvel kelgutas. Igatahes on tütar väga tänulik sellise vaba lapsepõlve eest.
Mäletan, et rasked aastad olid. Sõpruskogudused Saksamaalt ja Soomest saatsid toidu- ning riideabi. Mängisin pühapäevastel teenistustel paralleelselt kahes kirikus. Need olid talviti jääkülmad. Vahel oli tunne, et sõrmed murduvad praginal küljest ja kukuvad oreli alla. Sellesse aega jääb ka minu esimene tõsisem depressiivne periood. Töökoormus oli suur, raha vähe, peres neli last, tundlik psüühika ei pidanud vastu. Õnneks tuli noor ja füüsiliselt tugev organism probleemidega toime.
Üheksakümnendate algusse jääb ka tutvumine arvutiga ja viimase igapäevaseks töövahendiks muutumine. Õppisin ka autot juhtima ja sain juhiload. Need oskused olid juba tollal elementaarsed. Koolist tahtsin ära, sest tollal oli käibel ütlemine, et kooli jäävad ainult lollid, kes midagi muud teha ei oska. Edukuse ja raha kultus tõstis pead.
Paralleelselt koolis ja kirikus rügasingi selle kümnendi lõpuni. Siis tuli uus aastatuhat ja täielik kannapööre minu elus, lahkusin nii kirikust kui ka koolist (viimasesse viis elu mind veel mitmeid kordi tagasi). Kirikus käin ikka, aga vaid koguduse lihtliikmena, mitte enam organistina.
Muutuste ajad on ikka keerulised ja seda need üheksakümnendad tõepoolest olid.