Kirjandusfestival HeadRead on toimunud juba pikki aastaid. Kunagi vaatasin tänaseks eetrist kadunud Tallinna Televisiooni vahendusel selle mitmepäevase suurürituse kajastusi, kuid mitte väga süvenenult. Siis ei tundnud tõmmet selle programmi vastu ja ise vahetult ei osalenud. Olles nüüd mõnda aega olnud tegev vabakutselise kirjanikuna ja ajakirjanikuna ning momendil ka uuesti lugemiskirest nakatununa klassikat neelates, toimus minus ühtäkki märgiline muutus. Juhtus, et möödunud nädala kolmapäeval jõudsin ”juhuse” kaudu äsjaalanud HeadRead festivali kava lugema. Sel avastuse hetkel oli mul veel tunnikene aega kell 20:00 algavale lavakavale Eesti Kirjanike Liidu saalis, kus Vanalinna Hariduskolleegiumi Teatrikooli abituriendid pidid esitama kirjanduspeo avapäeva õhtul mitmekülgse etteaste, milles ühenduvad kirjandus, teatrikunst ja muusika. Otsemaid otsustasin osaleda ja avastada seda populaarset avalikku kirjanduslikku pidu. Hoomasin õhus juba ette inspiratsiooni, väestavat vaimutoitu ja mõjuvat meelelahutust kirjus kultuuriseltskonnas.
Harju tänava kirjandusmekasse jõudsin enam-vähem täpselt alguseks. Läbi raamatuid, kavasid ja toitlustust pakkuva koridori avatud uksega ilusasse saali saabudes kõlasid juba esimesed sissejuhatavad sõnad. Ja selle kevadlilleliselt kaunistatud lavaseina ees oli tulemas veel palju sõnu, paljudelt noortelt sõnameistritelt, kelle põhjalikult päheõpitud tekstid läbi treenitud huulte olid määratud liigutavalt publiku teritatud kõrvadesse jõudma. Siis see algas. Kahetunnine, muusikaga läbi põimitud kirjanduslik puudutus, nimega ”TAHTSIN SULLE KIRJUTADA… AGA ON JU KIRJUTATUD.” See kahekümneminutilise vaheajaga eraldatud heade ridade hea väljendus võimendas minus imetlust kirjanduse, näitlemise ja muusika vastu üleüldiselt, motiveeris jätkama oma panust eesti keele ja kultuuri rikastamiseks läbi isikliku sule, kuniks kõrgemalt poolt vastavat väge kingitakse. Eesti ja maailmakirjanduse varasalvest valitud proosa- ja luuletekste ilmeksimatu ilmekusega esitanud poisid ja tüdrukud etlesid ükshaaval, võludes saali tihedalt täitnud kuulajate-vaatajate meeli armastusväärse kirega. Nii elasid oma vokaalselt täiuseni viimistletud häälekat elu mõtted, dialoogid, kirjeldused lõikudest, mida kord aegumatuks kirjutanud Tammsaare, Liiv, Alliksaar, Ristikivi, Runnel ja teised kirjandusliku loomeandega pärjatud suurvaimud. Oma hetkelise sõnalise rikkuse kandsid võrratult välja ikka need igavesed teemad: usk, lootus, armastus, heitlused ja elu põhjatu müsteerium. Ma pole iial olnud kõnemees ega pürgi naljalt sõna võtma. Ka oma raamatute ja veebilugude suhtes olen seda meelt, et mina kirjutan, lugejad lugegu. Ega see vale ei olegi. Kõik kirjutajad ei peagi esinema kõnepuldist. Igaühel on õigus toimida oma eelistuste ja võimekuste järgi. Kuid see ülevoolav jutukas piduõhtu pani mind otse jumaldama sõnakunsti hingestatud hiilgust juba kirjutatu väljendamiseks ning veelkord tunnistama ühte nõrgemat kohta mu oskuste hulgas. See on suur anne, suur töö, mis iganes. Peaasi, et ka selline kunst püsiks ja areneks, üheskoos libeda sulejooksuga, tagades teineteist toetava täiuse.
Tekstide vahele valitud meeleolukad ühislaulud, pillimängud ja tantsud muutsid kava mõnusalt värvikamaks. Minu esimene osalemine festivalil HeadRead pulbitses piduselt minu sees ja minu ümber. Innustas programmi infolehel sõrmega järge ajama ja külastama tesigi üritusi, mis Tallinna erinevais paigus oma kena kultuurilise jälje ka sel kevadel maha märgivad.
Vabakutselise kirjanikuna võtsin väga omaks ühe mõtte viimasest sõnaseadest. Selles tõdeti, et kui kellegi loodud looming suudab kasvõi ühtainsat inimest kõnetada, on see looming õnnestunud. Ma teadsin veendunult, et ma olen juba õnnestunud, et me kõik oleme juba õnnestunud. Sellega pidu seks korraks lõppes. Aga sellest jääb teadmine, et Eestis ja maailmas on hästi kirjutatud ja et sellest kirjutatust sai Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis ja hoone seinal paikneval suurel ekraanil kaunilt kõneldud. Sai Tallinn väärtuslike vaimuviljade vaimustavat valgust täis räägitud. Me kirjutame veel, räägime veel, hästi.
Andre Tamm