ERMERM

Koduigatsuse lõhn

Lõhnad minu elus Lisatud: 18.08.2023

Autor: Külli - 1968

Olin umbes kaheksa aastane, kui mind kutsuti seltsiks nooremale täditütrele seni, kuni vanem on ujumislaagris. Väikeses kahekorruselises majas oli napilt ruumi kolmele põlvkonnale. Muhedal vanaperemehel oli linnaseõlu alati võtta. Vaevalt hakkas ankur tühjaks saama, kui uus tegu hakkama pandi.
Oli suvine aeg ning väga palav. Täditütar jäi angiini ning lebas kõrge palavikuga voodis. Minul ei olnud üksinda suurt midagi teha ja ega ma ei julgenudki, kartsin tädi ämma. Uus õlletegu oli pooleli ning toas puupliidil keedeti humalaid. Terve maja ning õu olid seda iiveldama ajavat magusat imalat lõhna täis, peitu pugeda polnud kuhugi. Hirm, et jalgu jään või midagi valesti teen, oli suur. Kõhus keeras ja pea valutas. Tundsin, kuidas koduigatsus iga minutiga aina suuremaks paisub. Kui tädi töölt tuli, küsisin, et kas ma tohin koju minna. Muidugi mõistis tädi, et ma ei tunne ennast hästi ning saatis mu bussi peale. Tundsin suurt kergendust, et minema pääsen.
Humalakeedu lõhn on jäänud aga tänaseni minu meeltesse, kui koduigatsuse lõhn.