ERMERM

Kodune toit

Banaanid lauale: uue aja söögirõõmud Lisatud: 14.09.2016

19-aastasena alustasin iseseisvat elu, aga pean piinlikkusega tunnistama, et toiduvalmistamine oli minu jaoks täiesti tundmatu ala. Kodus tegi ema alati ise söögi valmis ja ka isa oli kokkamises osav. Mina selle vastu huvi üles ei näidanud ja keegi ei käskinud ka, nii et keskkooli lõpuks oskasin valmistada peamiselt küpsisetorti ja kartulisalatit (suurematel sünnipäevadel nende tegemisest ei pääsenud).

Keskkoolile järgnenud tehnikumiaastatel toitis meid rikkalikult üle tee asuv sovhoosi söökla. Kord üritasid seda ka koolikaaslased teha (poisid ostsid ühikasse panni ja olid õnnelikud, et said sellise, millele pannkookide praadimiseks rasvainet pole tarvis. Tõid õhinal esimesed koogid meile proovida. Õudne! Selgus, et nende “köögi-ime” oli lihtsalt tollest tavotist puhastamata, millega pannid tehases kokku mätsiti, et need poes seistes rooste ei läheks.)

Igatahes olin toiduvalmistamises tõeline käpard. Ema saatis mulle Salme Masso kokaraamatu, aga esialgu tundus lihtsam külapoest päts saia, pool latti vorsti ja pudel limonaadi osta.

Siis tekkis kavaler ja tahtmine perenaisem paista. Kahjuks kokaraamat ei aidanud eriti. Näiteks sain pirukataigna kenasti retsepti järgi kokku segatud ja see kästi sooja kohta kerkima panna. Panin pliidiservale. Minu arust oli see soe koht küll, isegi tuline. Saiakesi ei saanud, valmisid mingid kivistised.

Saiavormi kohta oli kirjas, et õuna ja saiaviilud tuleb vaheldumisi laduda. Kuskil polnud öeldud, et ülestikku. Küll oli keeruline ühe käega laduda ja teisega laotut püsti hoida. Ja siis tuli rooga teatud temperatuuril teatud aja kuumutada. Aga kust mina tean, kui kuumaks puupliit läheb? No keetsin nõutud aja. Põhja kõrbes. Kuskil polnud kirjas, et kuumutada tuleb ahjus, mitte pliidil. :D

Murelik mees soovitas sageli, et ehk katsuks täna midagi lihtsamat teha, mis välja ka tuleb. Nii sõime enamasti sousti-kartulit, makarone, praekartulit ja õnneks meeldis talle väga ka minu räimeroog: puhastasin kalad luudest, paneerisin muna ja jahuga ja ladusin pannile nii tihedalt, et võis ülepannikoogina ümber pöörata. Küllap räim mu pereelu päästis. :D

Kui kedagi nägemas polnud, katsetasin edasi. Kui esimese seljanka valmis keetsin, oli see peaaegu sama tähtis sündmus nagu jõulud või jaanipäev.

Ja suvel pidi ju aiasaadused purki panema! Moosikeetmisega tulin toime, aga kurgid? Kuidas neid soolata? Küsisin emalt, palju soola panna, et liiga soolaseks ei läheks. Tema vastas, et ega sool ei tee midagi kurja. Esimesed purgid tulidki siis sellised suhteliselt kuivsoola-kurgid. Ei osutunud söödavateks. :D

Kuna elasime maal, pidasime sigu, kanu, lehmi ja kasvatasime köögivilju, siis hakkasid tegelikult päris ruttu lauale tekkima guljašid, karbonaadid jms. Kitsamatel aegadel tegime mõned korrad ise ka kohupiima, aga see oli minu maitse jaoks liiga kollane ja rammus. :D