ERMERM

Kogemus Rootsist

Elu vähiga. Jaga oma lugu Lisatud: 29.06.2020

Autor: Helgi -

Mina tulin Rootsi 1990.a. Varsti sain 40.a. vanaks ja sain kutse mammograafiale minekuks. Ma ei saanud aru miks, sest ei olnud tundnud mingit valu rinnas. Seega ma ei läinud.

Kuna ma ei leidnud tööd raamatukogus, kus olin töötanud Eestis, hakkasin õppima alamõeks. Mulle lihtsalt meeldis inimestega töötada. Õppisin ka erinevaid haigusi, nende hulgas rinnavähki ja seda, kuidas seda avastatakse. Mu mees ütles mulle, et mul on vasakus rinnas mingi muna, mida ka ise tundsin. Siis hakkas mul õpitu põhjal hirm ja läksin mammograafia uuringule. Tuli välja, et see muna ei olnud ohtlik, vaid süstad, mida ikka esineb rinnas vananedes. Seevastu paremas rinnas, kus midagi ei tundnud, oli 4 mm suurune vähk. Seda kinnitas ka ultraheli uuring. Taheti teha kohe operatsioon. Kuna mul oli paar kuud minu õppimise lõpetamiseni, siis otsustasin need kuud oodata, kuna mul ei olnud nii ohtlik olukord ja vähk väike. Nii ka juhtus.

Haiglas olles tuli kohe peale operatsiooni minu juurde füsioterapeut ja näitas harjutusi kätele. Ka sain teada rehabilitatsioonikeskusest Lydiagården Skåne piirkonna elanikele. Läksin sinna paari kuu pärast kui haavad olid paranenud ja taastunud pärast kiirituse ravi.

Lydiagården on hinnatud ja armastatud patsientide poolt. See on väike majake keset metsi. Oli oktoobrikuu ja mets ilus kirju. Korjasime oksi ja lehti ja tegime kimpe ning pärgi. Sees oli väga ilus ja hubane miljöö. Vestlesime ringis ja igaüks sai oma mured välja öelda ja nutta kui vaja. Kohtasime õde ja preestrit, oli muusikaline meelelahutus. Käisime ka tutvumas vesivõimlemisega ja tegime lõdvestusharjutusi.

Olin seal 5 päeva ja maksis 80 SEK-i päev, mis oli sama haigla tasuga päevas. Pean ütlema, et pärast seda tundsin end palju paremini ja sain ideid, kuidas edaspidi elada. Eriline elamus oli vestlus preestriga. Ütlesin, et tahan palvetada aga ei oska, keegi pole õpetanud Eestis elades. Sain vastuse, et mine metsa või mere äärde ja räägi jumalaga oma sõnadega. Seda tegin ja see oli väga meeltülendav.

Sain veel massaazi käele ja nõelravi haiglas füsioterapeudi poolt, kuna parem käsi oli paistes ja tegi valu. Nimelt oli mul operatsiooni käigus parema kaenla alt eemaldatud lümfisõlmed. Seda tehti igaks juhuks, et hiljem probleeme poleks, kuigi pärast selgus proovidest, et mul seal midagi ei olnud. See tegi mulle hiljem probleemi kui proovisin alamõena töötada ja käes jõudu ei olnud, kuigi kasutasin sukka käes. Käisin veel koos mehega haigla poolt organiseeritud kursusel “Elada vähiga”. See oli loengutsükkel vähi tekkest ja ravist. Meeldis see, et mehed olid omaette ruumis ja rääkisid isekeskis. Meestel on sageli probleemid kuidas naistega rääkida ja nende haigusesse suhtuda. Minu mees on Rootsis sündinud eestlane ja tüüpilise eesti mehena räägib vähe, seega seal ta hakkas rohkem rääkima ja mind mõistma.

Hiljem õppisin rahvaülikoolis diakoonia kursusel diakooniks. Pärast seda sain tööd kristlikus vanadekodus tegevusjuhina, kus sain  rakendada kõiki oma endisi teadmisi. Minu tööandja sai minu jaoks palgatoetust, et ma ei pidanud raskeid asju tõstma oma käe tõttu. Arvan, et eriti igasugune psühholoogiline abi oli mulle kõige tähtsam peale operatsiooni. Olen ka Rinnavähi Ühingu liige Malmös ja kohtume kord kuus. Ka seal saab oma muredest rääkida. Olen tänulik, et õigeaegse mammograafia tõttu avastati mul väike vähk, kuigi ma ise midagi ei tundnud rinnas. Saan käia mammograafias 75-eluaastani. Praegu tunnen end hästi. Tervitan kõiki naisi, kellel on probleeme. Elage olevikus ja tundke rõõmu igast päevast!

Helgi.