ERMERM

Kõik tahtsid uut

Banaanid lauale: uue aja söögirõõmud Lisatud: 03.11.2017

Autor: Vahur - 1972

1990ndad oli suurte muutuste aeg igas mõttes. Muutus absoluutselt kõik – kaubavalikust poes läbi uute ettevõtlusvormide kõige olulisemate asjadeni isiklikus elus – ent kuna me olime ise sügaval selle protsessi sees ega vaadelnud seda kõrvalt, siis ainult tänu sellele oli võimalik sammu pidada. Kui kardinaalsed need muutused (mis kestavad siiani ja ilmselt veel hea tükk aega) olid, on alles distantsilt näha.

Muidugi ei tohi unustada üht asja – kõik tahtsid uut, kõik tahtsid muutusi, kõik tahtsid vabadust, kõik tahtsid paremat, aga inimeste suur eksitus seisnes selles, et nad võrdsustasid uue ja hea, arvates ja lootes, et kõik, mis on uus, on automaatselt hea. Paraku võib igaüks nentida, et see pole hoopiski nii. On mitmeid uusi negatiivseid asju ja on asju, mis olid probleemiks nii siis, kui on ka nüüd.

Minul langes 90ndate 1. pool kokku iseseisva elu algusega. Läksin Tartusse ülikooli õppima. Peale kõige muu ja olulisema tähendas see, et sõin palju väljas ja tegin ka endale süüa, algul ühikas, hiljem erakas.

Seoses eraettevõtluse tekkimisega tekkis uusi söögikohti nagu seni pärast vihma; paljud vanad said uued omanikud ja uued kuued. Omanikuvahetus ja pankrot olid igapäevased asjad. Juhtus kergesti, et nt aasta jooksul said samal aadressil käia mitmes eri nimega ja täiesti erineva profiiliga söögikohas.

Vanad kombed ja harjumused olid visad kaduma. Isegi kui söögikoht ise oli läbinud värske remondi ja menüü hoolikalt värskendatud, oli personal sageli sama, kes aastakümneid seal töötanud. See tähendas omakorda, et endiselt loodeti ja sooviti saada prisket jootraha ning arve, mille Sa kelnerilt said, sisaldas sageli arvutusvigu ja erinevusi menüüs roodud hinnakirjast (loomulikult kliendi kahjuks), aga sedagi, et kelnerid maitsesid ka ise hoolega endi poolt serveeritavaid jooke ning olid õhtuks sageli nii purjus, et unustasid isegi arve esitada.

Seoses restoranidega tuleb meelde, et tihti mängis söögisaalis päeviti taustaks muusika, ent erinevalt praegusest ajast ei tulnud see arvutist ega isegi mitte CD-plaadilt, vaid kassetilt. Muusika oli juba uue aja oma – Eesti ja välismaa vaibakloppimine. Kassetid – enamuses tõenäoliselt täiesti suvalised, aga isegi kvaliteetsed – kippusid pikapeale linti vahele kerima ja seetõttu võis saalis kõlaritest aeg-ajalt kuulda ikka moonutatud helisid – venitas, oli lihtsalt arusaamatu, mängis tagurpidi jmt – ning ehkki ma olen suur muusikahuviline, sain oma sõpradega neid prae kõrvale kuuldes mõnusa kõhutäie naerda.

Meenub juhtum, kus läksime kursusekaaslastega restorani õhtust sööma. Loomulikult soovisime noorte hakkajate meestena ka viina juua. Kuna olime viie- või kuuekesi, tekkis loogiline mõte osta alkoholi pudeliga lauale, et ise siis täidame oma pitse vastavalt õhtu kulule. Restorani kelner teatas väga uhkelt, et neil on soliidne asutus ja et nemad pudeliga lauale viina ei too. Selle asemel toodi pitsid. Pitsid olid ikka väga tõsised – arvata 200grammised. Sõber kommenteeris: „On need aga pitsid, eriti veel muidugi viinapitsid!“ Ühesõnaga – lauale toodi pea pool pudelit viina korraga inimese kohta. Kuna meid oli 7, oli laual siis kokku 1,4 liitrit viina ehk peaaegu 3 pudelit! Tulemuseks oli muidugi see, et kõik jäid palju kiiremini ja palju rohkem purju ning kogu olukord oli vastavalt sellele märksa vähem soliidne, kui oleks juhtunud, kui lauale oleks toodud pudel.

Uutest söögikohtadest 90ndate alguses meenub kindlasti Bistroo Tartus Rüütli tänaval. Neid avati tollal mitmel pool Eestis ja need olid mõnda aega ikka väga populaarsed. Sai osta kaht väga olulist artiklit – erinevaid pastatooteid (tõsi, sõna pasta üldnimetusena too aeg üldse ei kasutatud; olid palju huvitavamad ja peenemad nimed – ravioolid, spiraalid, taliatellid, kannelloonid, fusillid, farfallid jne jne – kõik uued ja väga huvitavad) ja pingviinijäätist (jällegi – palju erinevaid värve ja maitseid, saadud, teadagi, keemia abil). Kui nii mõneski söögikohas esines aeg-ajalt pikemaid järjekordi, siis Bistroo ukse taga oli konstantne saba ning sellega pidi igal juhul arvestama; kui vähegi kiirem oli, tuli valida mõni muu koht.
Loomulikult tekkis ja ka lihtsalt õitses edasi hulgaliselt selliseid kohti, kus pakutava toidu kvaliteedi ja söödavuse osas ettevaatlik tuli olla. Mitmesuguseid keldribaare, hamburgerikioskeid jmt jagus igale poole. Tuleb näiteks meelde, et ühest kioskist sain hamburgeri, mille vahel oli tollal veel toodetava ja müüdava Lemmik vorsti priske viil, mis polnud isegi korralikult soojendatud. Suutäie või kaks sain hammustada, siis sattus ette ikka väga priske jahe pekitükk ja kogu söödu kippus vägisi üles tulema. Sülitasin vorstisuutäie välja, võtsin viilu saiade vahelt ja viskasin maha, et mõni koer või kass saaks suu seks. Ülejäänu sõin ära – ega tudengil polnud raha raisata.

Eri kohtadel oli erinev maine ka selle osas, kes nende taga seisis. Eraettevõtlus oli just hoo sisse saanud. Ajastu üks märksõnadest oli ’dressinimene’. Olen töö tõttu elus pikalt kokku puutunud mõnd sorti ja tasemega äriinimestega. Tol ajal oli kombeks, et igal endast lugupidaval ettevõtjal oli püsivalt vähemalt 3 firmat, mis siis järgemööda pankrotti läksid, ent kuna loodus tühja kohta ei salli, asutas ta tegevuse lõpetanu asemele kohe uue, kuna see oli äärmiselt lihtne ja odav. Nõnda olid ka mõnes söögikohas omanikuks dressinimesed ja see teadmine võis vahel kliente eemale peletada. Huvitav on ka märkida, et ülikonnas ja dressis äriinimeste oli ka selliseid, kes ühel päeval kandsid dresse, järgmisel ülikonda jne.

Nagu mainisin, astusin 1990 esimest korda ülikooli. Esimesed aastad elasin ühiselamus Tiigi tn 14. Igal korrusel oli köök ja seal üliõpilased siis oma kartuleid praadisidki. Aga mina tahtsin vaheldust ja hakkasin lisaks kartuleile tegema ka prae- ja mulgikapsast purkidest, praadisin muna, keetsin ja praadisin makarone jm, mida poest sai ja mis hinna poolest sobis. Ehkki see polnud söögitegemise standardite seisukohast absoluutselt millegi poolest silmapaistev ega eriline, äratas minu tegevus üldiste ühetaoliste toiduvalmistamistavade hulgas tähelepanu. Mitmedki ühikakaaslased hakkasid minu poole pöörduma ettepanekuga, et nemad ostavad toiduained, mina valmistan söögi ja siis koos sööme. Mis mul sai selle vastu olla? Niisiis olin ma 90ndate alguses ühikas (ja hiljem erakaski) omamoodi staarkokk.

Söögitegemise kogemus ja huvi tekkis mul järk-järgult ning gümnaasiumiastmes olin juba mitmeski asjas kogenud ja käe valgeks saanud. Emapoolne vanaema oli hea kokk, ema ka (ehkki ta ei teinud nii laia valikut eri asju kui vanaema). Nad valmistasid nö soolast toitu ehk siis põhirooga (praad, supp, hautis, salat jne) ning ka küpsetasid mitmesuguseid pirukaid ja küpsiseid. Poes aga oli just müügile tulnud kokaraamat nimega Magustoidud, mis mus suurt huvi äratas. Hakkasin nende toitudega katsetama ja saavutasin tasapisi päris häid tulemusi. Ega korralikku putru või kreemi polegi nii lihtne teha …
Aja möödudes on huvi magustoitude tegemise suhtes mõnevõrra vähenenud. Nüüd teen kokates peamiselt ikkagi nn soolaseid toite. Küllap on vähenenud huvi magusa ja sellega eksperimenteerimise vastu, samuti ju kuigi tihti mitut toitu korraga ei valmista, aga sööma peab, seega jääb kaalukausile põhitoit. Magustoit ja küpsetis on rohkem lisa, näiteks pidupäeva puhuks.

Poeskäik oli kaugetel 90ndatel tõepoolest omaette nähtus. Ema oli nooremana aastaid kaubandusvõrgus töötanud, ta oli seda eriala ka õppinud ja tal oli mitmeid häid sõbrannasid erinevates poodides. Seega vähemasti meie peres toidupuudust kunagi ei tuntud. Pooltühjad letid ja riiulid koos pikkade sabadega olid muidugi tavaline nähtus. Meenub, kuidas tahtsin kord sünnipäeva tähistada ja pakkuda kursakaaslastele ühikas omatehtud toitu. Tükeldasime kodus koos emaga salatimaterjali, mille suures nõus ühikasse kaasa võtsin. Tartusse kohale jõudes selgus, et hapukoort pole õhtupoole enam kuskilt võtta. Niisiis sai salat kokku segatud keefiriga. Sõbrad igatahes olid väga vaimustunud, mina ise mitte nii. Ehk olin nö hea ja õige maitsega rohkem harjunud kui nemad.

Minu tudengiaastatega langes kokku talongimajanduse aeg. Päris täpselt enam ei mäletagi, mida kõike talongide eest sai ja mis seal kirjas oli. Meie peres oli tollal 5 (pärast vanaema surma 4) inimest, seega oli meil talonge päris rohkesti ja mõndagi kaupa kodus paras varu. Keegi meie peres ei suitsetanud, ent suitsud said siiski välja ostetud ning peamiselt suitsetavatele sõpradele/tuttavatele väikese vaheltkasuga maha müüdud.

Tartu tollase Kaubahalli all oli nn kommertspood (kaubad olid kallimad ja valik suurem; eelkõige müüdi alkoholi ja tubakatooteid). Võtsin oma Tallinna ja Leegi sigaretid kaasa ning pakkusin neid Kaubahalli alla viivas kaubasissepääsus nö hõlma alt müügiks kroon odavamalt kui poes. Kaup sai kiiresti otsa, olid rahul nii kliendid kui mina. Tõsi, ühel päeval oli Kaubahalli ümbruses liikumas erariides politseinik, kes tegi mulle märkuse ebaseadusliku müügi kohta ning käskis mul minema minna. Ma läksingi, aga tulin mõne aja pärast tagasi. Jäin talle uuesti vahele, mispeale ta mind politseiautosse pani ja jaoskonda viis ning sealolevaile politseinikele üle andis. Kui ta oli uuesti operatiivtööle läinud, muigasid kaks politseinikku leti taga ning ütlesid, et ta on liiga tähenärija ja range. Mul lubati midagi ette võtmata ja registreerimata minna. Tänutäheks said politseinikud minu käest meie vastastikuse silmapilgutuste ja naeruturtsatustega kahe peale 1 paki sigarette. Selline on minu tagasihoidlik ärikakogemus.

Ühel päeval märkasin ülikooli peahoone teadetetahvlil kuulutust, et tudengil on võimalus teenida lisaraha, jagades kodanikele toidutalonge. Läksingi kohale (enam ei mäletagi, kuhu). Seal pandi mu andmed kirja, anti mulle suur pakk talongilehti, ja nii ma siis hakkasingi käima (peamiselt õhtupoolikuti peale loenguid, aga vahel ka viimastest loengutest) inimestele talonge koju kätte viimas. Midagi keerulist ega üle jõu käivate selles polnud. Minu piirkond oli Hiinalinn. Mõnes majas tuli esmalt vastu koer, aga sellega probleeme ei kaasnenud. Mina koeri ei karda ja pererahvas tuli tavaliselt kohe vaatama, mida ta haugub.

Raha, mis talongide jaotamisega kaasnes, polnud kuigi suur, aga abiks ikka. Üks sõber ütles küll, et tema pigem maksaks selle summa peale, et ei peaks talonge jagamas käima, aga ju oli ta siis nii palju paremal järjel perest, et selliselt tundis. Mõnedki talongid jäid üle, sest elanik ütles, et ta ei vaja vaat selliseid ja et ma võin need endale võtta. Paaril korral juhtusin saama ka väikest jootraha, kuna inimene oli väga rõõmus, et ei pidanud ise kuskile sotsosakonda neile järele. Jagamise käigus nägin üle ukse kogu seda laia skaalat, millisel inimesed elasid – kes uhkelt remonditud korteris, kes äärmiselt närustes ja mustades oludes, olgu ehk isegi, et oma majas. Omapärane kogemus ja mälestus …

Eesti krooni tulekuga läksid valuutapoed kiiresti kohalikule valuutale üle. Millegipärast olid esimesed toiduained, mida ise sealt koju ostsin, toiduõli ja võileivamargariin (ilmsesti Voimix). Igatahes oli omamoodi uhke astuda sisse poodi, kus sa varem ei käinud, ja osta nö päriskaupa – vähemalt selline hea tunne oli küll.

Tollal oli aiapidamine ja väikepõllundus veel heal järjel, samuti käisime palju metsas seenil ja marjul. Inimestel oli veel aega, poest polnud paljusid asju saada ja kõik maksis ka. Meiegi kasvatasime aiamaalapil köögivilja, olid kasvuhooned, viljapuud ja marjapõõsad. Hoidiste tegemine oli endiselt üldlevinud. Kodus valmistatud hoidistest meeldisid mulle väga marineeritud seened, marineeritud kurgid, marineeritud kõrvits, kreegimoos.

Loe teisi toidulugusid! 

Pane ka oma lugu kirja!