Mina olen pärit sellest ajast, kus kõiki võõrkeeli õpetati lihtsalt selleks, ka ülikoolis, et tekstist aru saada. Mingit suhtlemisoskust ei peetud üldse vajalikuks, sest kus see nõukogude inimene ikka suhtleb inglise, saksa ja prantsuse keeles. Oluline oli see, et oma eriala tekste saaks lugeda. Ka eesti keele õpe, mis nõukogude okupatsiooni ajal oli ju tegelikult kõikides vene gruppides (meil oli ju kaks õpetuskeelt ülikoolis – olid eestikeelsed rühmad ja paralleelselt venekeelsed rühmad ), oli õppekavades ette nähtud üks kuni kaks aastat. Seda oli tunduvalt rohkem kui me praegu välismaalastele õpetame. Meil on praegu ingliskeelseid õppekavasid, kus pole üldse eesti keelt ega eesti ühiskonna tundmist. Sel ajal olid kõigile neile üliõpilastele, kes õppisid vene rühmades – füüsika, majandus, kehakultuur, arst, spordimeditsiin – ette nähtud ka eesti keele kursused.
Kui ma kaitsesin oma kandidaaditöö 1988. aastal, siis oli eesti keele kateedris tavaks, et noored õppejõud pandi vene rühmadesse eesti keelt õpetama. Ja minu akadeemiline karjäär algaski just täpselt niimoodi, et mul olid spordimeedikud ja ka arstid, kellele ma õpetasin siis eesti keelt. See toimus väga traditsioonilistel meetoditel, nii nagu me ise õppisime võõrkeeli – oli paks raamat, lugesime teksti, tõlkisime, õppisime mingit grammatikapeatükki, tegime harjutusi, kodused tööd ja muu taoline. Väga paljudest teguritest tingituna need üliõpilased eesti keelt selgeks ei saanudki.
Üks oli muidugi motivatsiooni puudumine. Mäletan, et üks noor tudengineiu Nõukogude Liidu avarustest ütles mulle: „Ma olen mõned aastad Eestis, mõned aastad mujal – miks ma pean eesti keelt õppima, milleks mulle see? Jah, kui mind sunnitakse, eks ma siis õpin, aga see ei ole mulle üldse vajalik.“ Ja muidugi ka see suhteliselt igav õpetamine, nagu ta tookord oli. Ja teiselt poolt ka keskkond ümberringi ei soosinud õppimist, sai hakkama vene keelega, nii nagu ka tegelikult praegu, et on võimalik inglise keeles hakkama saada. Meie välisüliõpilased ütlevad, et nad õpivad ja õpivad eesti keelt, aga kellega nad räägivad siin, sest kui nad oma paari sõna purssima hakkavad, siis ümberringi kõik lähevad inglise keele peale üle, et neid aidata. Samas võiks ju aidata nii, et kuidagimoodi ära kannatada nende aeglane lausemoodustis ja püüda siis sõbralikult seda toetada. Eks 1980ndate lõpus oli samamoodi ümbritseva keskkonnaga, kus oli võimalik vene keeles hakkama saada.
Kui ma hakkasin eesti keelt vene rühmades õpetama, ei tundnud ma sellest rahuldust. Ma tahtsin seda teha teistmoodi ning hakkasin uurima, milliseid võimalusi oleks ning kuidas metoodikat ja õppematerjale täiustada. Jõudsin siis kommunikatiivse keeleõppeni ja selliste õppemeetodite juurde nagu sugestopeedia jm taoline, kus traditsioonilisest klassikalisest võõrkeeleõppest kalduti kõrvale. Ja ma otsisin siis võimalusi, kus ennast täiendada. Eestis oli parajasti Tallinnas Mainori keeltekoolis Georgi Lozanovi otseste õpilaste õpilane Natalia Žurakovskaja, kes tegi seal keelekursusi ning ma käisin siis seal stažeerimas. Olin seal kuu aega, vaatasin tunde ja õppisin, kuidas vesteldes keelt õppida ja õpetada, kuidas õppida keel ära niimoodi, et 100 tunniga inimene alates nullist on valmis keelt kasutama.
Kui ma siis värskelt omandatud teadmiste ja lugemusega tulin tagasi Tartusse, üritasin hakata siin uutmoodi keeleõppega pihta. Selleks oli kõigepealt vaja ka mittetraditsioonilist ruumi, sest kõik need auditooriumid põranda külge kruvitud pinkidega ei sobinud pehmeks ning sundimatuks miljööks ja keeleõppeks. Mul õnnestus tookord ülikoolis selgeks teha, et me peame ühe auditooriumi ümber kujundama. Füüsikahoone (Tähe 4) ühest auditooriumist lõhuti välja põranda külge kruvitud pingid ja toolid ning muretseti pehme mööbel ja väiksed lauad – just see, mida mul sinna vaja oli. See põhjustas ka päris palju arusaamatusi, mind süüdistati ülikoolis buduaari tekitamises jne – kus seda enne nähtud on, et normaalne klass lõhutakse ära, pannakse vaip põrandale ja tulevad pehmed tugitoolid – see ei ole ju ometigi ülikool, see on midagi ennekuulmatut.
Siis ma tegin reklaami ülikooli peal ja need kursused muutusid äärmiselt populaarseks, kuid ma ei saanud võtta rohkem kui 20 õppijat. Sinna tuli erinevate erialade üliõpilasi ja me alustasime ikka algtasemelt. See oli väga populaarne, kuna keeleõpe toimus sundimatus õhkkonnas ja positiivseid emotsioone pakkudes. Ei olnud nii, et grammatikat üldse poleks õpitud, aga selle sugestopeedia sugemetega kommunikatiivse keeleõppe üks eeldusi on see, et kõigepealt antakse õpilasele kätte mingisugune hulk fraase, millega ta saab igapäeva situatsioonis hakkama ja kui tal tekib juba see tase, et tal on vaja mõtestada seda, mida ta räägib, siis antakse loomulikult ka grammatika ülevaade kätte, selline eesti keele grammatika pähklikoores. Ja sellised intensiivkursused nagu nad siis toona olid – iga päev 4 tundi, st 20 tundi nädalas, kokku 5 nädalat – ja inimesed hakkasid selle ajaga rääkima. Tagasiside oli niivõrd hea, et ei olnud mingit probleemi, et need kursused täis saada.
Aga eriti huvitavaks läks olukord siis, kui tulid 1980ndate viimased aastad, 1989-90, kui Tartu ülikooli hakkasid tulema esimesed välisüliõpilased. Nende eesti keele õppeks pakuti ka neile võimalust osaleda intensiivkursustel. Vene või ka muu NL emakeelega üliõpilased ei osanud inglise keelt ja välismaalt tulevad üliõpilased ei osanud ju vene keelt ning nende ainuke ühine keel, mis suurendas veel õpimotivatsiooni, oli eesti keel. Kujunes välja nii, et juba umbes paari nädala pärast tundide vaheajal üliõpilased suhtlesid omavahel eesti keeles. Sellist kiirest edenemist ei ole mina oma elus eesti keelt võõrkeelena õpetades küll näinud, kus üliõpilastel oli niivõrd tugev motivatsioon hakata kiiresti eesti keelt rääkima. Ja ka see, et ma püüdsin neile sisendada ja ma arvan, et see ka õnnestus, et võõrkeele õppes ei ole oluline see, kui sa teed vigu, oluline on see, kui sa suudad ennast väljendada, kui sinu vestluspartner sinust aru saab. Ja nii see oligi, et kui üliõpilane kaotas hirmu, kui ta sai üle oma suhtluslävest, et talle ei sisendata, et ta peab suutma kõigepealt moodustada perfektselt eesti keele lause koos kõigi õigete grammatikareeglite kasutamisega ja siis ta ütleb, et see aasta ma veel ei oska, ei räägi, hakkan järgmine aasta rääkima.
Me hakkasime rääkima praktiliselt esimesest tunnist alates kohe. Ja üliõpilastel kadus see hirm, nad suhtlesid vabalt ja selle 100 tunniga oli võimalik elementaarne keeleoskus saada kätte. Väga produktiivne, väga efektiivne tulemuslik on see meetod siis, kui valmistada inimesed ette mingisuguseks keelekeskkonda minekuks. Ma olen ise täpselt samamoodi näiteks alustanud inglise keele õppega. Minu esimesed kaks võõrkeelt koolis olid vene keel ja saksa keel, inglise keelt ei õppinud ma ei gümnaasiumis ega ülikoolis ja kui tekkis vajadus inglise keelt kasutada, siis ma tegin enda pealt ka sellesama intensiivkursuse läbi ja pärast keelekeskkonda minnes siis lihtsalt rääkisin.
Peale selle, et oli väga tulemuslik keeleõpe siin ülikoolis, siis ma õpetasin välja ka õpetajaid päris mitmele keelefirmale, nagu näiteks Tartus keelefirma Dialoog, kes pärast alustas edukalt kommunikatiivse keeleõppega ja ka Tallinnas Tea keelfirma. Nii et ma võin öelda – 1980ndate lõpp oli siis Tartu ülikoolis kommunikatiivse keeleõppe algus.
Arvatavasti hakati ka teisi keeli niimoodi õpetama, sest elu ise sunnib peale. Loomulikult filoloogidele, keeleteadlastele on vaja õpetada keelt kogu selle grammatika ilus ja valus. Aga kui ma mõtlen seda, et valmistada inimene ette kiiresti selleks, et ta saaks võõrkeelses keskkonnas hakkama, siis on vaja natuke teisi lähenemisi. Võõrkeele õppimise puhul on muidugi hästi olulised sundimatu õhkkond ja mitte karta teha vigu ning õpetaja toetav ja julgustav kõrvalolek. Praegu jälle on olukord kurb, et saksa keelt ei osata. Eesti filoloogidel ka pole juba pikka aega õppekavas kohustuslikku saksa keelt, mis veel iseseisva Eesti algusaastatel oli.
Ülikoolielu 1990ndate algul
Mina läksin 1991 Helsingi ülikooli eesti keele lektoriks, nii et need keerulised ja rasked üleminekuaastad 1991-1995 olin Helsingis ja see aeg oli mulle kogemuste mõttes hästi oluline. Ma nägin väga hästi toimivat ja väga hea töökeskkonnaga väga head ülikooli. Helsingi ülikool on ka praegu Euroopas ja maailmas tipptasemel ülikool, kõikides edetabelites. Oma esimese personaalarvuti sain ka Helsingis, mida ma siis kasutama hakkasin. Sel ajal veel muidugi mingit meilide saatmist ei olnud, arvuti oli ainult tööasjade tegemiseks, kirju saadeti teisiti ja helistati rohkem. Kui ma siis 1995 tagasi tulin, siis sel ajal oli ülikoolis tehniline varustus ikka üsna kehv. Meil peahoones eesti keele kateedris oli terve korruse peale üks grafoprojektor, mis oli kateedris ja kui ma loengusse läksin, pidin tassima selle grafoprojektori oma loenguruumi, kui tahtsin kilesid kasutada. Aga kõik muutus ju suhteliselt ruttu! Kui ma praegu võrdlen meie tehnilist varustatust teiste Euroopa ülikoolidega, siis meil on väga paljuski parem.
Tänapäeva tudengid on teistsugused, neil on teistsugused oskused ja eesmärgid elus. 1990ndatel tudeng muidugi tuli õppima seda, mis tundus talle huvitav ja mis talle meeldis, väga ei mõeldud, millised on karjääriedendamise perspektiivid. Sel ajal oli väga populaarne tulla õppima usuteadust, üldse sellist laia humanitaariat. Ka filoloogiliste erialadega oli täpselt samamoodi, tuldi õppima huvist.
Praegu räägitakse, et inimene peab planeerima oma karjääri ning gümnaasiumilõpetajad ikka mõtlevad väga selle peale, et mis minust saab, millised on need töökohad, kuhu ma lähen. Selle järgi tehakse ka väga palju õppimiskohtade valikuid. Jah, kindlasti tudengid on muutunud, nad on muutunud ka nõudlikumaks ja see on ka väga hea. Kas see on nüüd ilmtingimata meie kultuurile ja humanitaarteadustele väga hea, et tudengikandidaat mõtleb eelkõige oma karjääriperspektiivile, selles pole ma päris kindel. Igal pool kõikides meediakanalites räägitakse, et meil on vaja insenere, õppige loodusteadusi, need on tulevikuerialad, siis iseenesest maailma mõistmine, selle tunnetamine ja tõlgendamine on ju täpselt sama olulised. Humanitaarteadlaste sõnum ei kostu nii kaugele, sellest on kahju.
Materiaalne viletsus 1990ndatel Tartu Ülikoolis oli ikka päris tuntav ja tajutav. Kui üliõpilased istusid audikates mantlitega ja vaata veel, et kindad käes, ruumid olid remontimata. Kui ma 1995. aasta sügisel hakkasin taas Tartu ülikoolis õpetama, siis oli see masendav, kui pead õpetama remontimata ruumis, kus on tellingud püsti ja kus tundub, et kohe-kohe kukub krohv laest alla, ruum on külm, üliõpilased mantlites, mul endal on külm ja siis ma olen selle grafoprojektori tassinud 100 meetrit kuhugi audikasse kohale. Aga nüüd hakkab see juba meelest ära minema.
Tõesti, praegu töökeskkonna osas küll ei saa nuriseda, kuigi hiljaaegu oli just ülikooli sihtasutuse tänuüritus ja räägiti, et tudengid vajavad hubaseid õpperuume, kus neil oleks võimalus meeldivas keskkonnas kirjutada, teha oma projektitöid ja vahepeal süüa teha, niisama chillida. Ja siis üks õppejõud tõusis püsti ja ütles, et aga me tahaks ka duširuume ja mõnusaid olemisruume. Vaat, kuidas kõik on edasi läinud, inimesed harjuvad hea eluga ära ja muutuvad nõudlikumaks.
Ma ikka aeg-ajalt võtan kätte ja püüan mäletada, mis meil oli 1990ndatel, missugused ruumid olid.
Aga me olime väga entusiastlikud, ka eesti keele jaoks oli väga hea ajajärk seetõttu, et eesti keelel oli prestiiž, eesti keelt väärtustati ühiskonnas väga kõrgesti. Näiteks vene elanikkonnal tekkis esimest korda tegelik vajadus eesti keelt õppida. Mitte ainult see, et ma huvi pärast õpin, vaid eesti keelt läks tõesti vaja. Eesti keele õpetajate ettevalmistus oli väga intensiivne, meil oli vaja ka Ida-Virumaale koolitada eesti keele õpetajaid, mida me siis tegime. Olid koostöölepingud Narva linnaga, kus valimistati ette ligi 50 eesti keele õpetajat mitte-eesti õppekeelega koolide jaoks.
Entusiasmi oli väga palju, kuigi tingimused olid nagu nad olid. Vaatamata sellele kehvale materiaalsele poolele oli särasilmsus ja entusiasm täiesti tuntav, oli lootus, et läheb paremaks.
1990ndatel tekkisid meil paljude Euroopa ülikoolidega väga toredad koostööprojektid. Näiteks koos Lundi ülikooliga toimus väliseesti kogukonna mälestuste jäädvustamine ja nende erinevate põlvkondade eesti keele omandamise-säilitamise ja identiteedi seoste uurimine. See oli mitu aastat kestnud projekt, milles õnnestus jäädvustada peaaegu nelja põlvkonna eestlaste eesti keelt – kõige nooremad olid umbes 10-aastased ja kõige vanemad olid 80+. Väga palju põnevaid projekte oli, aga täpselt samamoodi käib see praegu.
Võõrkeeled muutusid eluliselt vajalikuks vahendiks, ka eesti keele positsioon muutus. Silmapaistev oli muutus, kuidas 1980ndate lõpus meie vene jm emakeeltega tudengid järsku avastasid, et neil võib eesti keelt ikka ka päriselt vaja minna, siis tekkis motivatsioon õppida ja tulemused tulid ka kiiresti. Praegu tööturul on paremas positsioonis meie noored venelased, nende eesti keele oskus on palju parem kui meie noorte eestlaste vene keele oskus. Käärid lähevad põlvkonnas vanuses 40-50. Seal on nii, et ei oska venelased hästi eesti keelt ja ei oska eestlased hästi vene keelt, aga noor põlvkond on selline, kus eestlaste vene keele oskus on kesine, umbes samasugusel tasemel nagu 60-70-aastastel venelastel eesti keele oskus ja samas kui 60-70-aastaste eestlaste vene keele oskus on väga hea, siis praegu on 20ndates aastates venelaste eesti keele oskus sama hea.
On ju meil palju häid näiteid, kuidas on tuldud ja eesti keel hästi ära õpitud, näiteks piiskop Philippe Jourdan või meie ülikooli ajaloodotsent Olaf Mertelsmann.