Minu isa, Evald Trei ( 1929 – 2006) oli kuldsete kätega meistrimees. Täna jagan teiega tema käte ja mõistusega valmistatud konservikarpide sulgurist pilte ja teksti.
Olin koolilaps kui meie majas alustati sealiha konservide tegemisega. Ma arvan, et aasta oli siis 1975 ja nii edasi need aastat lähevad. Isa tegi veel oma pensionipõlves ikka sealiha konserve. Tavaliselt oli see laupäev, kui hommikul alustati juba konservide tegemisega. Karpide suuruseks oli 250 grammi. Tol ajal ei olnud mugavalt avavaid kaani ja see tingis masinavalmistamist.
Hommikul vara tükeldasid ema ja isa sealiha kuubikuteks. Karbid laoti lauale, sinna pandi soola, loorberileht ja musta terapipart. Pärast seda laoti sealiha kuubikud karpi, kaan peale. Kui neid konserve oli juba piisavalt ettevalmistatud sulgemiseks ( 100 tk) algas nende sulgemine. Ema andis konservi isa kätte, ta asetas selle masinal ettenähtud alusele ja rullikute abil sulges konservi. Pärast seda, kui karbid olid suletud, viidi need saunakatlasse 4 tunniks keema. Kui konservid olid küpsed võeti välja, pandi tagurpidi õue jahtuma kogu ööks. Järgmisel hommikul korjati kokku, kuivatati karbid ja ladustati sahvrisse hoiule. Need sealiha konservid olid tõesti maitsvad, mille maitse ei unune.
Lisaks sealiha konservidele tehti ka suitsulesta konserve. Lestad suitsutati ära, lasti korralikult jahtud ja siis tükeldati kirvega juppideks. Lestad laoti karpi, õli peale ja jälle algas kaanetamine. Lesta konservi keedeti 2 tundi.
Konservikarpe sai osta kohalikust kalatööstusest ja ma arvan, et isa nägi kuidas tööstuses karpe suletaks, küllap sai tema inspiratsiooni sealt ja valmistas ise karpise sulguri väiksemas mõõdus.