Kõrini ekraanidest, tahan seigelda

Aasta koroonat: kuidas viiruse epideemia mõjutab sinu elu? Lisatud: 24.03.2021

Autor: Tuuli - 1981

laadisin alla järjekordsed 500 fotot, mida tuleb Photoshopis sirgeks ajada ja tausta kärpida, et laadida need üles Meremuuseumi andmebaasi ja sealt MuiSi.
Mõnikord on need fotod põnevad: erinevad paigad, inimesed, sadamad. Mõnikord on neil lihtsalt… kastid. Ilmselt kuskil tehases, aga ma mõtlen, miks me neid säilitame? Noh, minu töö pole otsustada, mida on vaja säilitada ja mida mitte.
See hakkab silmadele. Vahel ei eristu foto serv hästi taustast. Ja nii teen aeg-ajalt tööluusi. Kuigi sellise vaba graafikuga nagu meil ei saa õieti oodata, et me pidevalt laua taga istuks. Sõidan Tuhalasse, käin sõbraga Tallinna Loomaaias, seiklen Hara lahe äärde ja vaatan oma silmaga üle rannaäärse ala, kust minu vanavanavanaisa lükkas vette Eesti kaunima purjelaeva Tormilind – samal päeval, täpselt 100 aastat tagasi. Mul veab, sest pühapäevane buss korjab mu tee äärest peale.
Ootan suviseid seiklusi. Eelmisel suvel sai külastatud 8 saart: Aegna, Mohni, Prangli, Abruka, Manija, Vormsi, Saaremaa, Hiiumaa. Oma rännisõbra Eddyga – ta on rebane. Koreast.- käisime isegi Lembitu peal. Ei, mitte allveelaev Lembitu. Lembitu. PEAL. Lõhaveres.
Sel aastal soovin jõuda Piirissaarele, Ruhnu, Hanikatsi ja Saarnaki laidudele, Osmussaarele, Kerile ja veeta nädal erakuna Pedassaare onnis.
Koroonaaeg tegi mulle kingituse. kogesin rohkem PÄRIS merekultuuri kui kõigi oldud aastate jooksul Meremuuseumis. Muuseum… on muuseum. Nii on, ma usun, kõigi valdkondadega. Muuseumid võivad näidata tuhandeid fotosid, kuid oma kogemust see ei võida. Kuid ma sain tunda ka, mis on nende tuhande foto taga – et neid saaks üldse näidata. Ja paarisajal fotol ilutsevad hallituslaigud andsid aimu, kui kergesti – ühe õnnetu veeavariiga – võime kaotada korraliku ampsu ajalugu.
Mis teile mu jutust meelde jäi? Ma võin oma vanaema hõbesõle ära süüa, kui väidan, et igatahes mitte saarte nimed, kus ma eelmisel suvel käisin. Kui te olete TÕELINE muuseumiinimene nagu mina, siis te mõtlete parasjagu: “Aga mis pagana KASTID need seal fotodel ikkagi olid?”
Püüdkem tundmatut.
Olgu see aeg pealegi raske ja iga järgnev päev eelmise kaksikved – ärgem kunagi kaotagem uudishimu. Maailm ei kaota oma sära ühe pandeemia tõttu. Minu viimane “ohhoo!”-elamus, veetes õhtuid kõiki kontaktijälgimisäppe põrmustavas TikTokis, oli video Islandil purskava vulkaani laavajugadest. Ma läksin nii elevile, et mu enda peegelpilt kratsis kukalt. Inimeste maailmas on kriis. Kuid planeet Maa töötab omasoodu. Teda ei huvita meie tillukesed lood ja mingid imelikud kastid. Ta purskab ikka välja elavat tuld. Ma arvan, et seda ei tohiks kunagi unustada. KUS me oma väikeste lugudega oleme…
Noh, elama me peame, ja muuseumid saavad teha need kõige igavamad ja tühjemad hetked palju huvitavamaks. Arvan, et muuseumisaalide sulgemine oli kogukonna seisukohast vale. Mitte keegi pole Meremuuseumist nakkust saanud – koroonat vähemalt mitte, merepisiku küll. Taastumine tekitab meile topeltkoormuse, kuna peamine võhm läheb telefonikõnedele vastamisele: “Tere…kas…te olete avatud või…?” – “Nüüd ja praegu, JAH! Tule KOHE!!!” … Meie kogukond igatseb meid.
Peamine: ilma paanikata. Kuigi nüüdseks on paanikahood ainus kättesaadav meelelahutus…
Imelik on isegi ümber oma töökoha jalutada. Käin justkui surnuaias, võibolla peaks lilli tooma või midagi.
Kogu ülejäänud aja aga maalin ja mõtlen sõpradest, kes kõik mulle pandeemia ajaga on selja pööranud. Mingu neil kõigil hästi… Laen järgmise kodutöö alla. Seal peal on… mingid eriti tähtsad vennad vist. Isegi hermeliinmantliga … kes see on? Saaremaa kuningas?
I will survive.

Galerii