Koroona minu elus.

2020, erakorraline aasta: kuidas koroonaviiruse epideemia mõjutab sinu elu? Lisatud: 18.03.2020

Autor: Ingrid - 1952

Koroonale hakkasin mõtlema kui meedia teatas esimestest nakatunutest Euroopas. Kaasaja inimeste liikumise juures erinevatel maadel on võimatu, et meie maa sellest puutumatuks jääks. Kuna olen endine meedik, nüüd 68 aastane, siis olen ennegi kokku puutunud nakkustega. Muidugi mitte nii raske ja kiiretoimelise viirusega. Mingit paanikat ma ei tundnud. Mul on kaks täiskasvanud poega, kellel mõlemil oma pered, kuid kes on ka kaine mõistusega, siis ei tekkinud ka neil paanikat. Muretsesime mitte rohkem kui tavaliselt kuivaineid ja konserve. Kuna elame maal, siis keldris on kartul, salatid ja moosid ning isegi sügisest veel õunu. Lapsed jäid koolist koju, kuid küllap on seal suurema režiimi ja korra all kui koolis käies. Noorema poja ema töötab kodus ja peab silmas mõlemad pojad, kes nüüd kodus õpivad. Nemad on küll Tallinnas, kuid tehakse perega väljasõite loodusesse, et värsket õhku saada ja tervist tugevdada. Vajadusel käivad vanemad poes. Midagi pole hullumeelselt ette ostetud, ka mitte tualettpaberit. Minule kehtestati poegade poolt täielik isolatsioon. Istun toas, kuid kui ilm lubab, siis on mul maamaja ümber oma õu ja õunapuuaed, kanad, haned, pardid laudas, keda igal hommikul on vaja sööta ning õue lasta. Puud on vaja kuurist tuua ja maja kütta. Sügisel jäid minu haiguse tõttu õuest lehed riisumata ja seda teen nüüd kui vähegi ilm lubab. Riisun need kokku ja vean käruga õunaaeda kompostihunnikusse. Toas on tööd kuipalju. Mul on laika Muki, kes käib toas soojas söömas ning “juttu ajamas”. Märja ilmaga teeb poriseid jälgi ning neid tuleb lapiga üle võtta. Kass Minni võtab oma aja. Ta on endine “tänavatüdruk”, kes nüüd kodunenud ja ihkab lähedust ning hellust. Kui süda lubab, siis koon, aga palju seda teha ei saa. Plaan on heegeldada imikule vankritekk, vaja oleks õmmelda endale uus vest. Teate, töid on nii palju, et mul poleks aegagi kodust välja minna, rääkimata igavuse tundmisest. Pojad, kes Saaremaal juhtuvad olema, toovad kordamööda minu SMS-iga saadetud nimekirja alusel poest toidu, riputavad koti koja seina najale õue, kust mina selle tunni möödudes tuppa tõstan, kuid enne des. vahendiga üle pihustan. Samuti pihustan üle iga väikese kilekoti ning oma käed, mille ka enne pesen. Raha kannan üle arvutiga. Meil ei ole vaja kokku puutuda, sest telefon ja arvuti on olemas. Tuttavad elavad nii Kopenhaagenis kui Iirimaal ja nende kõigiga oleme facebooki ja skypi kaudu ühenduses. Ma ei leia, et miski asi oleks võimatu ja ilmtingimata peaksin kellegagi isiklikult kontaktis olema. Vallast tuuakse toit ja ravimid vajadusel koju. Keegi ei pea tuppa astuma vaid võib samamoodi ukselinki toidukoti jätta. Poest tulles võib tooja teatada summa ostude eest ning see pannakse enne toidukoti toomist samuti ukselinki või muusse kokkulepitud kohta. Mitte keegi ei ole suurem oma saatusest ja kui on määratud haigeks jääda, siis see tuleb, kuid öeldakse, et kes hoiab end ise, seda hoiab ka jumal. Minu elu on koroona muutnud nii, et teinud mind ja mu peret hoolikamaks enda vastu, kontrollima oma tegevust ja hoiduma liigsetest ning mittevajalikest kontaktidest. Igal halval on oma hea külg.