AS Eesti Keskkonnateenused prügiveoauto võtab minu ja naabrinaise jäätmekotikesed Puhjast alevikust kaasa. Firma Tartu piirkonna dispetšer Margit Roops, kes tahtis nähtavasti autojuhi töövaeva ühe koti võrra vähendada, saatis 20. märtsil 2020. a Elva valla keskkonnaametnikule Terje Raadomile ettepaneku jäätmekoti ühiskasutuseks. Terje oligi algul teenistusvalmis ja kirjutas mulle: „Kui te soovite, siis ma suhtlen Siiri-Sohvi Rehmega ja vaatame, kas talle sobib ühiskasutus või saate jäätmekoti tema konteineri juures üle anda. Lisan manusega kaasa ühise kogumismahuti taotluse.“
Minule see plaan muidugi ei sobinud, pealegi olin end Tartus koroona karantiini seadnud. Olen 75-aastane, leskproua Siiri-Sohvi minust veel mõni aasta vanem. Viirusega nakatumise ohule ja kalmistuteele ei tihanud siiski viidata, tuletasin siis naljapärast Terjele meelde, kuidas 1940-ndatel Mõisanurme koloriitne vanapoiss Kööni Viktor naabrinaist kosida üritanud: „Et kas paneme leivad ühte kappi?“ „Ega vist ikka ei pane“, saanud Viktor tookord vastuseks. Kui ma läheks nüüd Siiri-Sohvi juurde jutuga, et kas paneme prügi ühte kotti, siis mine sa tea, kuidas Siiri-Sohvi sellest aru saaks? Äkki lükkab tagasi niihästi minu prügi kui ka mind ennast?!
Isiklikud suhted polnud seniajani ametniku mure, aga tänasest ei luba valitsus mul Siiri-Sohvile lähemale minna kui 2 m! Sellelt distantsilt oleks raske asjast sotti saada ja Terjelt õnnestuski luba välja kaubelda, et meie prügi ärastamine võib jätkuda endisel kombel eraldi kottides. Lisaks sai Terje abiga suunata Margit Roops´i ka e-arvete esitamisele. Firma saatis seniajani millegipärast paberarveid, mis valla poolt pandud plekist postkastis vihma said ja seinte külge külmusid.
Nõnda on koroonaviirus mulle seni abiks olnud. Eks näe, mis edasi saab.