Pean tunnistama, et olen krooniline peakatja. Olen elanud 31 aastat ning minu vajadus pea katmise järele on ajuti kasvanud, viisid aga mitmekesistunud. See kõik on lähtunud ebakindlusest oma juuste suhtes. Nähtavasti niipea, kui tekkis võime enda välimust teiste omaga võrrelda, pälvisid mu kiharad tugevat enesekriitikat. Väljastpoolt kuulsin enda juuste kohta ahhetusi, kadeduseavaldusi ja kiitusi. Siiski sain aru, et olen üks vähestest lokkisjuukselistest, keda enda ümber teadsin. Peres ja suguvõsas kõigil sirged juuksed – ei osanud mina ega keegi teine nende lokkidega midagi teha. Lisaks sellele mu juukseid lihtsalt ei kasvanud – mu väheseid kiharaid lõigati esimest korda 8aastaselt, mil nende pikkus ulatus vaevu üle kõrvade.
Vaeva, mis mind lõpuks ka peakateteni tõmbas, olen kasvuaastatel püüdnud eri viisidel lahendada – eelkõige soengutega. Ent läbimurre saabus aastal 2014-2015, mil moodi tulid laiad servaga kübarad ja kaabud. Vanuselt olin jõudnud täiskasvanuikka, teatavasse iseseisvusesse. Mistõttu kulutasin osakest oma suvetöö palgast, et osta musta laia servaga kaabu, mida kandsin järgneva aasta jooksul igapäevaselt. Sellest sai minu turvatekk. Ainult see, mida varjata ja peita tahtsin olid juuksed, milleta ka täielikult olla ei saanud. Paraku tuli sellel igapäevasel kaabul minu ebakindluste summutamise nimel taluda igat Eesti (ja Euroopa) ilmastikunähtust. Ent selleks polnud minu Bangladeshi kiirmoe tehases valminud armsake loodud. Tema lõpp saabus umbes aasta pärast meie ühise elutee algust, sest tema välimus ei suutnud enam luua suitsukatet mu enda välimuse varjamiseks. Tuli lahti lasta ja uut otsida.
Jätkus juba mõni aeg varem alguse saanud sirgendamine, mis pidi peakatteta olekut korvama, sest ükski teine kaabu ei istunud soovidekohaselt. Veel hullem – ka mood möödus, mis uue õigekese otsinguid raskendas. Kuni sirgendamine viis mind järgmise soosikuni – kahjustunud juustega istusin ülikooliaastatel tihti juuksuris. Ühel rutiinsel lõikusel sirvisin ajakirja, milles vaatas mulle vastu moodne ja nooruslik eestlanna usulises pearätis. Olin aastaid salasoovinud endale sarnast – kuivõrd kergendav näis mulle igapäevane peakatmine. Midagi, mida kõik teaksid sinult oodata, küsimusi küsimata, võib-olla isegi lugupidavalt omaks võttes. Ent kuidas mina? Tahtsin oma pead katta, aga mul ei olnud seda religioosset põhjust ega kuuluvust, mida sellel naisel hidžaab väljendab. Siiski, juuksuritoolis särava kaasmaalase nägu ja lugu silmitsedes süttis minus midagi. Olgugi et meie olud erinesid märgatavalt, tundsin esimest korda südamesse saabuvat seemet, mis ütles: ka mina võin siiski oma pead katta.
Meelemuutused on siiski aega võtnud. Uskumus, et ehk võin ka mina end katta, saabus sammhaaval. Esmalt jätkus sirgendamine, kuid see igapäevane tunniajane juuste kõrvetamispidu oli liiga pikalt kestnud. Juuksed olid räbalad ning 23-aastaselt tuli need täielikult maha lõigata. Väljunud juuksuri juurest oma elu esimese pixie cut’iga, nagu olin pildi pealt inspiratsioonina ka näidanud, läksin otse toidupoodi ning soetasin sealt peapaela. Algas peapaela maania – mul oli vast Eesti üks rikkalikumaid ja stiilseimaid peapaelte kollektsioone. Ent igapäevaseks muutus siiski üks – seekord roosa ja oi-kui-lai, mõnus juuksed sisse ära peita. Ennekõike ilus.
Peagi taipasin, et keegi ei seadnud küsimuse alla minu roosat kaaslast – see oli osake minust. Samamoodi nagu olin aastad varem suutnud küsimusteta enda kuvandi külge kasvatada kaabu. Südame seest torkas välja seeme, mille olin sinna aasta-kaks varem poetanud ning tellisin endale oma esimese turbani. Internet suur ja lai – leidsin õpetused ja eri viisid selle sidumiseks. Turban, mis enne pähe sidumist oli 2,5 meetrit pikk, suutis minu peas luua ilme, nagu peakatte all lasuks tohutu pats. Palju juukseid – minu unistus, mida keha pole mul kunagi suutnud võimaldada. Turban lõi illusiooni soovitud parukast – kandsin seda tõepoolest igalpool ja kogu aeg. Tänu sellele, et turbanid ei ole vaid pelgalt moe-ese, sai neid tellida igal ajal ning veel suuremas valikus kui ühtegi teist peakatet. Kadus vajadus sirgendamise järele, kuid ega ma lokkidega osanud ka toime tulla. Lihtne – kata, varja, loo illusioon millestki muust. Polnud kohta, kus ei tohiks oma peakest välja valitud kaunikesega katta – vaid lennujaama turvakontrollis on mul palutud see hetkeks eemaldada.
Peakatted, eri vormides – mu varase täiskasvanuea lutid – kadusid, kui jäin lapseootele. Kõigepealt tõid rasedushormoonid juustekasvu ning selle, et kiharad ka püsisid peas kinni. Seejärel tikkus tasapisi peale soov olla lapsele eeskujuks enese aktsepteerimisel. Ent tänaseks ma ei ole vaba, veidi paremas suhtes enesega, kuid siiski justkui toppinud selle luti jälle enesele suhu. Üks süütu käik kohalikku disainipoodi tõi mu ette kauni valiku eriti laiadest peapaeltest – leidsin taas ühe õigekese. Nüüd on ta kollane, istub mulle liiga hästi. Küllap tunnete meid ära, kui kuskil juhtume kohtuma.