ERMERM

Kuidas me esimest korda Hiiumaal käisime

Hiidlased ja piiride avanemine Lisatud: 24.03.2017

Autor: Tiina-Külli - 1975

Hakkasime sõbrannaga meenutama oma esimesi käike Hiiumaale. Täpselt ei suutnud alguses isegi määrata, mis aastatel reisid tehtud said. Aga siis meenus, et teisel korral lugesime seal äsja eesti keeles ilmunud Remarque’i raamatut „Kolm sõpra“. Raamat ilmus 1992. aastal. Siis saime paika, et käisime Hiiumaal 1991. ja 1992. aastate suvedel ehk peale 10. ja 11. klassi. Olime siis 15 ja 16 aastased. See oli suurte muutuste aeg, mälestustes ei ole enam nii selget piiri, mis oli esimesel aastal ja mis teisel, pigem on meeles eredamad hetked.

1991. aasta matk toimus vahetult enne Eesti taasiseseisvumist. Kindlasti lubade taotlemisega tol korral ka tegelesime aga kas neid ka kontrolliti, enam ei mäleta. Meie klassivenna vanaema elas Hiiumaal ja tema kaudu saime kutsed. Teisel aastal enam kindlasti kedagi piiril ei olnud.

Sõitsime Tartust otse liinibussiga ja jäime väga hilja peale, üle saime viimase praamiga. Oli pime ja oma arvates sättisime ennast ööbima lähimasse metsatukka. Õmblesime oma riidest magamiskotid kokku üheks suureks magamiskotiks, et koos sisse pugedes soojem oleks (telki ju üles ei viitsinud panna) ja hommikul avasatsime, et olime suure sadamatee ääres, kauplus oli samas kõrval. Ometi ei seganud meil see magamast kella üheteistkümneni.

Hiiumaal ööbisime Kärdla külje all või tegelikult Kärdlas sees, Rannapaargu lähedal mere ääres. Meie lähedal oli sõjaväe harjutusplats ja nende vaatlustornis oli alati sõjaväelane valves, kellele meie telk ilusasti paistis. Meie nägime teda ka aga see ei seganud meid üldse, telki me ümber ka ei hakanud panema. Oma vanematele me seda muidugi ei öelnud.

Ööbisime mõlemad aastad sama koha peal. Hommikul vara käis sõjaväelane meie telgist mööda oma koera jalutamas ja see koer veel sõi meie välja jäetud pudru ära. Ma mäletan, et ärkasin selle peale üles. Julgust oli sel hetkel juba nii palju, et meid ei morjendanud, et need sõjaväelased on siinsamas. Samas, sama tunne see ei ole, mis praegu eesti sõjaväelastega, et mingi ettevaatlikkus siiski oli.

Telki me vahepeal ju kokku ei pannud ja asju ka ei võtnud kaasa, kui vahepeal ringi käisime. Kuigi me korraks arutasime selle üle, aga jõudsime otsusele, et mis ikka juhtuda saab ühe telgi Mäletame, et käisime kindlasti kinos „Voonakeste vaikimist“ vaatamas (tulime küll kohe peale filmi algust 10 minuti pärast ära, film sarimõrvarist tundus liiga hirmutav, et pärast pimedas telkki minna). Käisime ka Jää-ääre kontserdil.

Telgi kõrval voolas oja, kus me saime nõusid pesta. Teisel aastal saime teada, et tegemist on Kärdla solgikraaviga, seda ütles meile üks kohalik mees, kes meid ühel õhtul autoga ära tõi. Mäletan, et uurisime tema käest põhiliselt, mis loomad Hiiumaal ka elavad ja tema küsis mitu korda, et ka me inimesi ei karda, et kuidas me julgeme niimoodi kahekesi seal olla. Rohkem erilist suhtlemist kohalikega ei mäletagi.

Olime mõlemad korrad u nädala. Käisime ainult Kärdlas, mujal Hiiumaal ei käinud, lebotasime, lugesime, päevitasime ja ujusime palju. Ühe korra lektüür oli „Kolm sõpra“ ja „Nimed marmortahvlil“. Teisel korral oli meil kindlasti kaasas „Armastuse lugu“ ja kus me alles valasime pisaraid .

Toitu tegime vanas, nüüdseks u 70 aastat tagasi viimati kasutusel olnud lapse pissipotis, sest paremat meil kodust võtta ei olnud, päris suurt lõkkepada ei olnud ju mõtet kaasa vedada. Lõket oskasime teha. Sõime põhiliselt putrusid, mida keetsime mereveest. Ja pudru sisse keerasime konservid, enamasti kalakonservid, aga oli ka mõni „turisti eine“. Ja kurki ja tomatit, sest neid võtsime kodust kaasa. Mannapudru mereveega ei tundunud eriti söödav, isegi mitte kalakonserviga. Poes käimist me ei mäleta ja ega poest tol ajal midagi saada olnudki.

Telk oli presenttelk. Selle püstitasime kahe puu vahele, kuna raskeid vaiasid kaasa võtta ei viitsinud. Niigi olid paksud riidest magamiskotid ja toiduained.
Teise korra viimase üritusena käisime Rannapaargus kokteile joomas. Kellelgi ei tekkinud küsimust, kas meile tohiks müüa või ei. Tagasitee telki oli pikk ja lõbus.

Ühel korral tulime tagasi läbi Tallinna rongia ja Tartusse jõudsime öösel. Ühistransport ei käinud ning koju minna tuli jalgsi. Üks meist elas Tähtveres aga teine Annelinnas.