Need pildil olevad hobune ja ratsanik on mul endal 10.-11. aasta vanusena tehtud nukud. Telekas näidati ju kogu aeg reklaame stiilis Barbie ja tema hobune. Lisaks tõi mu parima sõbranna isa sõbrannale ühelt välismaa reisilt kaasa pisikese nukuhobuse ja imearmsa nuku sinna juurde. Nukk ise oli eriti vahva – erinevalt Barbie nukust, kes liigutas käsi-jalgu ainult suurtest liigestest nagu õlg ja puus (ja natuke ka põlvest), oli sõbranna nukk igati liigendatud, paindus väga hästi põlvest ja küünarnukist ja sobis seega eriti hästi hobuse selga. Minul selliseid nukke ei olnud ja tollel ajal olid need ka väga kallid. Otsustasin siis, et teen endale ise nuku ja vot teen sellise eriti uhke.

Kuna käisin siis ka ratsutamas teadsin hästi, milline on hobune ja tema varustus ja hakkasingi otsast meisterdama. Püüdsin teha kõik anatoomiliselt korrektse – et hobune painduks kõigist võimalikest suurematest liigestest jne. Tegin traadist karkassi, mille ümber hakkasin siduma riideribasid, et võimalikult hästi vormida lihaseid ja hobuse kehakuju, viimase lihvi andsin silmade ja laka ja saba näol, kapjadeks sai vana kustutuskumm. Tulemus tuli vinge, vähemasti nii ma siis arvasin. Nüüd vaadates meenutab hobuse nägu rohkem lindu ja linnu nokka, lisaks on pea võrreldes muu kehaga kohutavalt väike, jalad ei kanna ja liigesed ikka ei paindu.

Hobusele tegin ise ka varustuse – sadula, valjad, sadulateki ja teki. Sadula meisterdasin võimalikult täpselt (nii palju kui materjal võimaldas), nagu päriselt. Painutasin metallist pisikesed jalused ja jaluserihmale ja sadularihmale pandlad. Valjad tegin täpselt sellised, nagu päriseluski on, aga kahjuks on need mängimise käigus katki läinud.

Ratsaniku tegin täpselt samuti traadist karkassile, proovisin teha nii, et kõik suuremad liigesed liiguksid vabalt ja mees saaks hobuse seljas ilusti istuda. Proovisin ratsaniku teha võimalikult anatoomiliselt korrektse (kõik suuremad liigesed, lahtine suu, aga tegin ka mehetunnused, sest mind häiris alati see, et Ken ja Barbie nägid jalgade vahelt välja täpselt ühesugused, ehkki olles üles kasvanud vendadega ma teadsin, et poisid ja tüdrukud on vägagi erinevad). Ratsanik on tehtud hobuse suuruse järgi ja proportsionaalselt sai peaaegu et inimene. Tahtsin ka, et ratsaniku sõrmed liiguksid (soovisin, et mu nukk oleks ägedam, kui sõbranna nukk), seepärast tegin need eraldi traadist. Juuksed tahtsin ka mehele korralikud pähe teha, aga siis vist algas juba puberteet, nuku tegemine jäi pooleli ja mees jäigi kiilakaks.

Kahjuks puudusid mul tollel ajal teadmised materjalidest ja tehnoloogiatest, mistõttu nüüd vaadates tundub see nukk rohkem nagu woo-doo nukk, mida lapsed kardavad, mitte kui tore ratsanik, kellega igapäevaselt mängida. Sellele vaatamata tundub, et 10.-11. aastase lapse kohta said need nukud küll täiesti toredad ja tegemise rõõm oli üüratu.