ERMERM

KUIDAS MA KOHTUSIN KIRJANIKEGA

Varia Lisatud: 02.09.2021

Autor: Andre - 1976

Ülikooli bakalaureusetöö pealkirjaks valisin „Küüditamisteema eesti kirjanduses“. Mu juhendaja ja retsensent soovitasid mul kohtuda vahetult nende kirjanikega, kelle loomingut lõputöös kajastan ning paluda neil vastata küsitluslehtedele kirjalikult.

„Kui saad vastused ankeetidele ja need lisadena töösse vormistada, siis see muudab uurimuse võimsamaks, avaldades ka kaitsmiskomisjonile enam muljet,” kinnitas mu kultuuriloolasest juhendaja. Retsensent arvas: „See polegi määrav, et sa 100 % kõigiga jutule saaksid. Kui kasvõi ühe autoriga õnnestuks, võid juba tulemusega rahule jääda. Kirjanikud on teinekord natuke edevad ja tahavadki, et nende vastu huvi üles näidatakse. Nii et tasub proovida.“

Aeg oli kallis ja otsustasin kohe pärast suuniste saamist küsitlusprojektiga alustada. Kuna vahetu kontakti loomine kõigi kavandatud isikutega oli ülimalt oluline, siis otsustasin leida telefoninumbrid kataloogist ja helistada.

 

*

ARVO VALTON vastas mu kõnele oma tööpostil, ühes Tallinna linnaga seotud riigiasutuses. Esitlenud ennast ja edastanud pöördumise eesmärgi, sain otsekohe nõusoleku kohtumiseks.

„Kas sobiks kohtumine minu töökabinetis kesklinnas?“ küsis kirjanik, kes alustanud oma karjääri lühiproosaga, arenenud novellimeistriks ja loonud hulgaliselt romaane. Nõustusin tingimusteta, olles õnnelik esimese töövõidu üle küsitleja rollis.

Kokkulepitud ajal sisenesin tähtsasse asutusse, kus andsin administraatorile teada oma külastuse eesmärgist. Loetud minutite pärast kohtusime kabinetis, kus sinises ülikonnas linnaametnikust kirjanik Valton üksinda viibis. Vestlesime sissejuhatuseks vabas vormis maast ja ilmast ning jõudsime otsaga põhiteemani. Kuuldes, et mul on arvutitrükis küsitluslehed ühes, palus kirjanikuhärra need enda kätte. Ta luges süvenenult küsimustiku läbi ja oli valmis vastama. Istusin vaikides oma pingil teiselpool kirjutuslauda ja lasin vastajal häirimatult omapoolse töö ära teha. Kui see valmis sai, ulatas kirjamees mulle mu ankeedid tagasi. Oli ülev tunne näha A-4 mõõtu paberitel vastuste jaoks mõeldud mustadel punktiirjoontel oodatud mõtteid.

Küsimustiku lõppu oli kirjanik märkinud vastamise kuupäeva, aasta ja oma allkirja, sest otsustasin just sellisel ametlikul kujul vormistada kõik neli ankeeti kõigi vastajatega.

Ma ei lahkunud kohe peale paberite tagasisaamist ja kiir-luubis silmadega ülekäimist sellest vaiksest kabinetist, sest armastatud sulemees avaldas soovi veel keskustelu jätkata. Audientsi lõpus ütles mu vestluspartner tugeva kestva käepigistuse juures abivalmilt:

„Aga teate mis, kui teil on võimalik, tulge õige mõni päev siitsamast kabinetist läbi. Ma jätan teile siia sellesama oma romaani ühe eksemplari. See on päris kvaliteetse trükipildiga. Kirjutan pühenduse sisse. Kui mind ennast parasjagu kohal ei ole, siis küsige ja see antakse teile üle.“

Loomulikult olin pakkumisega päri ja juba ülejärgmisel päeval väljusin samast kesklinna kontorist, autori kirjaliku pühendusega ajalooline romaan kandekotis.

Jätkasin otsustavalt kontakteerumist ja järgmine võit ei laskunud ennast kaua oodata.

 

*

Peale korduvaid ebaõnnestunud katseid järgmist kirjanikku telefonile saada, kostis lõpuks telefonitorust selgesõnaline vastus. Kirjanik HEINO KIIK reageeris minu eesmärgile toetavalt. Klapitasime sobiva aja kokkusaamiseks, mille vastaja sealsamas telefoni juures oma kalendrisse fikseeris.

Kohtusime härra Kiige kodus, viiekordses paneelmajas Mustamäel, Sütiste parkmetsa vahetus läheduses. Kellahelina peale avas ukse minupikkune, hilistes seitsmekümnendates, vitaalne, unikaalsete hallide vuntsidega vanahärra. Mees, kes olnud möödanikus tegev põllumajanduses, õppinud maailmalinnas Moskvas ning töötanud kirjanikuna ja ajakirjanikuna.

Juhatanud mu kitsa koridori kaudu elutuppa, pakkus üksinda kodus olnud korteriperemees mulle istet nahkdiivanil ja keskustelu võis alata.

„Ma mõtlen, et ma ei hakka teile vast veini pakkuma, kui sobib, sest ma ise selles vanuses veel ei joonud,“ ütles intelligentne võõrustaja. Nõustusin tema arvamusega. Vabalt voolava jutu käigus küsis peremees oma pikki, allapoole ulatuvaid vuntse siludes: „Aga kui lubate küsida, siis kus on teie juured. Kas täpsustaksite lühidalt oma päritolu, esivanemate elupaiku?“

Andsin lühidalt teavet antud teema kohta. Seepeale märkis vestluspartner meeldiva üllatusega: „Muide, see on väga huvitav, mida te just praegu rääkisite, sest ma olen ise ka just mainitud piirkonnaga seotud ja sealkandis kasvanud. Ja minu onu, kes ka seal elas, kandis sama perekonnanime, mis teiegi. Nii et igal juhul hästi tore, kui noor inimene teab oma juuri ja esivanemate tausta, vähemalt elementaarsel tasemel.“

Tuli teatavaks, et sirgeselgne sportlik kirjanikuhärra peab tähtsaks füüsilist liikumist, mis pidavat tema sõnul tublisti kehalise vormi kõrval ka loomingulisi võimeid turgutama.

„Alati peale liikumist, eriti väliskeskkonnas, on kergem oma mõtteid ja tundeid valgele paberilehele laduda,“ lausus ta ja lisas:

„Muuseas, meil oli peres varem selline komme, et läksin oma mõlema pojaga spordiväljakule ja peale tavatreeningute korraldasime isegi omavahelisi võistlusi, aga enam mina muidugi mõista võistelda ei suuda. Hinges nagu tahaksin küll pingutada, aga pojad ikka manitsevad mind passi ka vaatama.“

„Aga olgu siis pealegi. Ma saan aru, et teil on tähtsad dokumendid kaasas, millele soovite minu kirjalikke täiendusi. Võib-olla siis hakkaksimegi selle ametliku osaga peale,“ pakkus kirjanik. Kui olin oma tähtsad dokumendid soovijale üle andnud, astus töise olekuga rühikas loominguline härra nendega üle elutoa ukseläve väiksemasse ruumi, jättes ukse avatuks. Nii võisin teda rahulikus tööhoos eemalt vaadata. Istusin liikumatult, saates ajutisi pilke töölaua suunas. Keskendunud härra Kiik võttis vahepeal pause ja vaatas mõtete kogumiseks enda ees olnud aknast välja kõrgete härmas mändide poole. Kui viimane punkt viimase lause järele paberile vajutatud, tõusis kirjutaja töölaua tagant ja naasis elutuppa, märkides rahuloleva muhelusega:

„Ajasimegi selle asja kenasti joonde.“

Võtsin täidetud ankeedid, lasin silmadega kiiresti üle ja paigutasin need hoolikalt kilekaante vahel nahksesse portfelli, mille luku hoolikalt kinni tõmbasin. Pikemat jututundi enam ei tulnud, kuid ometi ei päädinud see kohtumine pelgalt spordijutu ja intervjuulehtedega.

„Kas te oleksite huvitatud, kui ma annaksin teile kingitusena kaasa oma raamatuid?“ küsis kirjanik. Vastasin jaatavalt, mispeale otsis härra kilekoti ning ladus selle sangadeni raamatuid täis. Laadungiga maha saanud, väljendas ta huvitava mõttekäigu:

„Vaadake, noormees! kirjanikuga kokkusaamine ei ole tavaline trehvamine. Kui te kohtute kirjanikuga, siis võib üllatusi ette tulla. Nii et ma loodan, et te jõuate kogu selle laari koju kanda. Seal on mitmeid teoseid topelt, aga siis saate soovi korral tuttavatele ka anda.“

Võtsin kingituse tänulikult kaasa ning varsti pärast kortermajast väljumist istusin Mustamäe trolli. Mööda Sõpruse puiesteed kesklinna poole sõites mõtlesin, et juba homme helistan oma nimekirjas seisvale kolmandale kirjanikule, sest sellised kohtumised on kuldaväärt kogemused. Uudishimu värskete kirjutiste järele tõusis haripunkti ning ma ei saanud rahu enne, kui olin paberid portfellist välja tuustinud.

 

*

Telefon kutsus pikkade toonidega, kuni kuulsin teiselt poolt viisakat vastust. JAAN KRUUSVALL oli minu ideest huvitatud ja pakkus sõbralikult välja: „Aga kuidas oleks tuleval neljapäeval näiteks Teaduste Akadeemia Raamatukogu kohvikus?“ ja nimetas soovitusliku kellaaja. Nõustusin hoobilt ja enne kõne lõpetamist kinnitas kirjanik vaimustusega: „Jaa, see on väga huvitav. Kohtume kindlasti!“

Jõudsin Teaduste Akadeemia kohvikusse teadlikult enne kokkulepitud aega ja istusin ümara laua taha ootama. Jälgisin tähelepanelikult kõiki sissetulevaid meesterahvaid, et mitte lasta silmist seda õiget, keda olin senini näinud ainult raamatute ja ajalehtede piltidel.  Pikemat kasvu, sirge seljaga, tihedalt habetunud oodatu saabus väikese hilinemisega. Võtsime istet ja ma küsisin, et kas tohiksin ehk saabujale midagi kohvikuletist tellida. Literaat kahtles pisut, kuid otsustas siiski ühe ananassimahla võtta. Kui ma jookidega lauda naasin, asusime hea tava kohaselt kõigepealt laiematel elulistel teemadel mõtteid vahetama, kuid õige pea palus mu seltsiline ankeedid enda kätte, sest ajaga olla kitsas käes. Tühjendanud mahlaklaasid põhjani, toimetasin need laualt ära ning võimaldasin vastajal rahus ankeete täita. Ise istusin sealsamas juures nahksel seljatoega diivanil. Vastamine jõudis lõpule ja täidetud ankeedid mulle tagastanud, teatas kirjamees lugupidava hoiakuga, et ta ei saa kahjuks seoses tiheda päevakavaga kauem viibida. Hüvastijätuks käteldes ütles ta läbi tiheda pika habeme, liigutatud ilmega silmis: „Jaa, see on teil tõesti väga huvitav lõputöö teema. Soovin jõudu kaitsmisel ja edu edaspidises elus!“

Vaatasin pikalt pintsakus ja viigipükstes eemaldujale järele, kuni ta kohviku ukseläve ületas ja oma tihedasse päevakavasse kadus.

Pastakaga vastatud ankeedid, mille peale läbilugemist kilekaante vahel kindlasse kohta pakkisin, sisaldasid teadagi sügavat väärtust.

 

*

Olin juba suure tööga maha saanud. Helistasin viimasele oma listis olnud kirjamehele. Viimast meest oli kõige raskem leida, kuna ta elas eraklikku elu ja tema number puudus telefonikataloogist. Koduse numbri andis mulle eelmisel kohtumisel kohvikus härra Kruusvall, kellele mainisin tulevast koostööpartnerit ja kurtsin tolle raskesti leitavust. Telefonis vastas mulle tugeva hääletämbriga pensionärist REIN SALURI. Kuuldes minu muret, muutus vastanu kuidagi liigutatult muhedaks, mis reetis otsekohe nõusolekut koostööks.

„Aga kuidas teil õnnestus minu kontaktnumber hankida? Mina siin elan omaette in cognito, nagu öeldakse ja eriti maailmaga ei suhtle viimased aastad,“ küsis kõlava häälematerjaliga mees läbi avala naeru.

„Teie telefoninumbri andis mulle teie kolleeg Jaan Kruusvall, kellega eelnevalt kokku puutusin. Ja tema ütles ka, kus kandis resideerute,“ avameelitsesin jutu jätkuks. Selle peale kuulsin telefonitorust naerusegust lauset, mis reetis jällegi heameelt selle üle, et tema vastu huvi tuntakse:

„Ah soo, või et kohe nii ütleski, jah. Einoh, igatahes väga tore. Tulge aga tulge. Istume, räägime, rüüpame kohvi. Teate mis, vajadusel saate mulle Hiiule jõudes helistada. Haigla peauste vahel on seina peal telefoniautomaat, kust saab telefonikaardiga kõllata.“

Jalutasin Hiiul mööda tuttavat tänavat juhendatud suunas. Jõudsin lubatud ajaks viiekordse kivist elumaja ette, kus trepikoja ees seisis paljapäi kirjanikuhärra isiklikult ja ootas mind.

„No tere, tere“, ütles särava naeratusega, minust peajagu pikem, tugeva kehaehitusega, väheldaste hallide juustega härra Saluri. Astus mulle külalislahke olekuga vastu ja surus tugevalt kätt.

„Leidsite ikka õige maja üles, väga vahva“, ütles rõõmsailmeline mees trepikotta sisenedes ja minu ees oma korruse poole tüürides. Korteris veetis oma pensionipõlve sulemees, kes erialalt kõrgharidusega bioloog. Töötanud ajakirjade toimetustes, olnud pikka aega vabakutseline kirjanik, kelle sulest ilmunud lühiproosat, näidendeid ja lasteraamatuid. Peremees pakkus mulle elutoas istet ja läks ise kööki kohvi ja tee tarvis vett keetma.

„Kas me suhkrut ka tee juurde pruugime, noormees?“ hõikas köögis askeldav kirjanik. Laia silmaringiga härra, kes omal ajal algkoolilapsena kogu perega Siberisse asumisele viidud ning kes teadis nälja tähendust. Vastasin jaatavalt mehele, kelle muidu suurtest rõõmsatest silmadest peegeldus ka täna vastu kohatine nõutus ajaloo tegelikkuse suhtes. Need huvitavad silmad väljendasid tema hinges jälgi kaotatud kodust ja äravõetud lapsepõlvest. Kui jutualdis võõrustaja ratastel lükataval serveerimislaual suhkrutoosi, lusikate, kohvi- ja teetassidega elutuppa saabus, algas vestlusring. Selle käigus ilmnes, et kirjanikule meeldib omaette elada,  kirjatööde ja tõlkimiste kallal päevast-päeva nokitseda.

Maalehele kirjutan aeg-ajalt mõne artikli. Ilukirjanduse osas loon praegusel ajal peamiselt lastejutte,“ kirjeldas loovisiksus oma loomingulisi päevi. Kui jutuga lõpuks küsitlusankeetideni jõudsime, võttis kirjanik need oma kätte ja kiiktoolis istudes hakkas põlvedele toetatud kõva kirjutusaluse peal vastuseid kirjutama. Vahepeal vaatas ta mõtte värskenduseks otse ette, läbi katmata akna looduse poole. Kui kirjutamine lõppes, sain enda kätte korrektselt vormistatud küsitluslehed. Kuid meie vabas vormis jutt jätkus veel. Ma tajusin, et omamehelikult naerev kirjanik oli siiralt rahul, et üks noor üliõpilane abisaamiseks tema poole pöördunud. Väga meeldiv oli, ent ka viimasele kokkulepitud kohtumisele tuli lõpp. Mul oli aeg hakata liikuma, läbi varakevadise hämaruse kesklinna poole, koos hariva materjaliga mapi vahel. Välisukse juures enne väljumist tundsin uuesti tugevat käepigistust ja energiast pakatav kirjamees tegi minu tänusõnade peale sirge seljaga ettepoole kooldudes poolkummarduse. Bussijaamas oodates olin enda üle õigustatult uhke, et õnnestus kohtuda kõigi nelja kirjanikuga, kes ühel või teisel moel küüditamisega kokku puutunud ja seda temaatikat kirjanduses lahti harutanud. Kaks nendest isiklikult represseeritud, kaks sellest põrgust pääsenud, toetudes kirjutamisel oma lähedastele.

 

*

Sellised olid minu kohtumised nelja tuntud Eesti kirjanikuga aastal 2002. Vaimselt rikkad said mu küsitlusankeedid koos vastustega neilt suurtelt inimestelt, kes igaüks omal moel olnud seotud eesti ajaloo traagilise sündmusega. Need vastajate allkirjadega kinnitatud dokumendid läksid minu bakalaureusetöö lisamaterjaliks. Pole kahtlust, et need kõnekad leheküljed aitasid mul panna ülikooliaastatele maksimaalse lõpptulemusega piduliku punkti.

Tänaseks on kaks nendest kirjanikest igavikku lahkunud. Kaks on veel meie keskel. Nad on vanad mehed. Me peame neid kõiki, lahkunuid ja siinolijaid austama ja mitte unustama. Nendepoolne ajaloo jäädvustamine Eesti kirjandusmaastikul on hindamatu väärtus, mille kaudu on nad kõik surematuks saanud.

 

Andre Tamm

Vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik