Intervjuu salvestatud Prima Vistal.
Elasime Püssi linnas. Minu onu ja vanemad pidasid Kiviõlis koos poodi. Seal juures oli ka kohvik, sest tol ajal olidki kõik asjad koos. Ööseks veeti kogu kaup minema vanaema juurde, hiljem võeti valvurid. Aeg oli selline, et oli vaja.
Isa on kogu aeg väga ettevõtlik olnud. Ta soovitas ka poe valvurile: „Sa noor poiss, jagad muusikast, kasuta aega paremini ära ja lindista siin valvamise ajal kassette ka müügiks!“
Isa õppis kehakultuuri ja käis seepärast läbi selliste inimestega, kes Viru kandis äritsesid. Sportlased käisid ju välismaal, nad ostsid sealt asju, mida siin maha äritseda. Selline skeem töötas tol ajal. Mäletan, et isa tõi Soomest ükskord tossud või teksad, kandis neid omajagu ja müüs siis veel kasudega maha! See oli veel 80ndate lõpus.
Mingi aeg tegeleski ta teksaäriga. Aga nii kui tuli peale kooperatiivi aeg, et said üldse hakata oma äri ajama, tegi ta Püssis mängude maja. Ühes barakis sai ta kasutada tillukese korteri, tegi remondi ja sai sinna 3 arvutikasti. 3 mängu oli – üks kollidega, üks vesternilaadne, ühte ei mäleta. Admin oli lellenaine, tema meenutas, et mis tol ajal ja tolles kontekstis, kus põhiliselt käisid mängimas poisikesed, oli suur raha. Et oli mingi pätt või kaak, kes käis ka mängimas ja kui viskas 3 rubla, et vot see oli suur raha. See oli 1980ndate lõpp.
Siis ostsid vanemad videomaki ja tegid videolaenutuse, kust sai laenutada nii filme kui ka makki. Sest filme niisama laenutada polnud mõtet, kellegil makki ju polnud. Kassette oli u 20. See makk oli meil kodus ja aeg-ajalt käis keegi seda siis laenutamas. See oli nö kõrvaläri.
Siis oli meil Kiviõlis Sara pood. Kiviõlis oli see uus algatus. Seal müüdi kõike: banaane, maiustusi, nätsu, riideid, jalanõusid, läbipaistvaid neoonvärvi täispuhutavaid kalu. Träni saadi tuttavate käest, kes kusagilt tõid. Ise käisime Poolast või Leedust harva toomas. Muidu käis ikka nii, et keegi tõi ja müüs edasi kellelegi, kes müüs edasi. See oli ka veel rublaaja lõpus. Mäletan, et inflatsiooni ajal oli kassa nii suur, et ka lapsed pandi raha üle lugema. Mina lugesin ka ja sain selle eest taskuraha.
Hirmsaid lugusid oli ka. See „katuse“ teema oli tol ajal. Kellelegi maksti katust, mingil hetkel otsustas isa, et enam ei maksa, ja hirm oli suur, et mis nüüd see katusepakkuja teeb ja mis edasi saab. Aga midagi õnneks ei juhtunud.
Ja ka linnaelanikud kõik ei olnud rahul, et keegi hakkab kapitalistiks, keegi oli pannud sõna otseses mõttes sitta ukselingi külge. Viltuvaatamist oli palju. Ja lauset, et noh, teie olete ju need rikkad.
Kunagi hiljem avasid vanemad veel uue poe, ühel pool müüdi elektroonikat, teisel kingi. See oli 1990ndate lõpus ja seal ma käisin koolivaheajal tööl. See tegutseb siiani, aga teises kohas.
1990ndate keskel tegid ka hulgilao, sest isa arvates ei tasunud jaekaubandus enam ära. Hulgikaubanduse juurde tekitasid nad mitu poodi, isegi kodukaupade poe keti. Mõni pood kestis 15 aastat, mõni ainult 1-2 aastat. Äri on olnud kogu aeg arengus ja muutustes.
Isa oli ikka algusest peale selline ostan-müün-vahetan-kaubandusinimene.