See oli 1980ndate aastate lõpul, mil palka maksti veel sularahas ja rublades-kopikates. Tartu Ülikooli (siis veel Tartu Riiklik Ülikool) töötajad pidid oma palga järel käima nn majandusmajas (sama hoone peahoone taga, kus praegugi mitmed ülikooli allüksused).
Palka maksti iga kuu kaks korda – kuu algul palgapäev ja paar nädalat hiljem avansipäev – ning raha sai kätte vaid neil päevadel. See aga tähendas, et kassaluugi taga (asus majandusmaja 2. korrusel) lookles pikk järjekord mööda treppi kuni välisukseni. Kõrvuti seisid professorid ja laborandid, nii et pikas järjekorras aega veetes toimus sotsialiseerumine ülikoolirahva vahel. Ehkki tollal töötas kassas väga kärme kassapidaja, kulus palju aega, sest 1980ndate lõpul-1990ndate esimestel aastatel kuni krooni käibeletulekuni pideva inflatsiooni tingimustes tõusid ka inimeste palganumbrid – see aga tähendas suuri rahahunnikuid.
Et kõik töötajad ei peaks oma aega raiskama, olid mitmed ülikooli allüksused volitanud ühe inimese, kes käis kassas ka kolleegide raha järel. Tollase TRÜ ajaloo muuseumi töötajate palgaraha tõi muuseumisse hea kolleeg Marje, kes läks alati varakult järjekorda, et lõunaks rahaga muuseumisse tagasi jõuda. Kui palgavolinik kilekotitäie rahaga Toomele muuseumisse tagasi jõudis, vajas ta kõigepealt turgutuseks tassi kohvi. Seejärel hakkas tal töö rahapakkidega – kõigepealt tuli kogu raha üle lugeda (õnneks olid muuseumitöötajate palgad väikesed ja ka töötajaid oli tollal muuseumis vähe) ning seejärel jaotas ta iga palgasaaja raha eraldi hunnikusse. Alles seejärel algas palga väljamaksmine. Ja nii mööduski Marjel ülejäänud tööpäev selle heaks, et kõik kolleegid saaksid kätte oma rublad ja kopikad.
Edasine oli juba iga töötaja oma mure, kas minna poodi defitsiiti otsima või palgapäeva puhul hoopis kohvikusse?