Nagu kõik asjad siin ilmas, nii head kui halvad, saavad alguse millestki, nii ka vähkkasvaja. Olin 57-aastane naine, no selles tobedas eas, kus nii psüühika, kui tervis natuke jukerdab. Tegin kõik vajaliku, mis sellises seisus on vaja teha: käisin korralises mammograafias, vähemalt kord aastas külastasin oma günekoloogi.
Talvel hakkasin harva tundma rinnas välkuvaid valuhoogusid. Mäletan küll üht korda, kui olin avalikul üritusel ja rind hakkas nii valutama, et pidin käe rinnale asetama. Ise veel mõtlesin, et kui keegi näeb, mis nad siis arvavad…
Kevadel tundsin, et mu parem rind on valulik ja ühel hetkel avastasin, et rind on muutunud roosaks ja oleks nagu paistes, üsna kiiresti muutus see krobeliseks ja lillakaks. Nagu apelsinikoor, olen hiljem lugenud võrdlust. Sain aru, et midagi on valesti ja broneerisin aja taas günekoloogile. Ega see ju pole nii, et täna tahan minna ja homme saan aja. Ikka ootasin mitu nädalat vastuvõttu.
Mul oli tegelikult halb eelaimdus, kuid muidugi vähki ma ei kahtlustanud. Võtsin arsti juurde kaasa onutütre, miski mu sees ütles, et ma ei taha üksi minna. Juba esimeses toas, seal kus rind pannakse tangide vahele, öeldi, et oi-oi, siis ultrahelis öeldi juba teist korda oi-oi, et teie lood on halvad…
Kui meditsiinitöötaja ütleb sulle, et lood on halvad, ei oska nagu seisukohta võtta. Ma küsisin, et mis siis teie keeles halb lugu on – ta ütles kohe, et tegemist on vähkkasvajaga ja seda on mitmes erinevas kohas. Tehti ka biopsia. Tulin sealt uksest välja ja sain šoki. Nüüd ma tean, mis see on – vappusin üle kere, värisesin, aga ei nutnud.
Kogu haiguse ajal ma tegelikult palju ei nutnudki, mul lihtsalt ei olnud pisaraid. Kohe öeldi mulle, et minge koju ja teile helistatakse ning teatatakse tulemustest. Paari päeva pärast helistati ja teatati diagnoos – kolmanda staadiumi rinnavähk, mis on edasi arenenud kaenlaalustesse lümfisõlmedesse. Olin muidugi kodus juba lugenud igasugust materjali ja sain aru, et nalja ei ole.
Mõne päeva pärast helistati ja teatati, millal on onkoloogi vastuvõtt. Õnneks sattusin ravile tunnustatud dr. Riina Kütneri juurde. Raviplaan koostati nii, et kõigepealt neli korda keemiaravi, siis operatsioon ja siis uus hindamine. Sellele järgnes veel 4 keemiaravi ja see niitis mind täielikult maha.
Kui ma algul arvasin, et mis see siis ikka ära ei ole, no võetakse üks rind vähemaks, siis päriselt see nii ei ole. Tegelikult oli see nii kole ja hirmus, et ma seda kirja panna üldse ei suuda ega oska. Muidugi haavad paranesid lõpuks, aga käsi ja kaenlaalune jäi tundetuks. Pärast keemiaravi järgnes aasta bioloogilist ravi ning siis eemaldati ka teine rind. Siiani olen hormoonravil.
Ma ei tunne end halvasti, olen harjunud teatud ebamugavusega, see on nüüd minu elu osa. Muutsin veidi oma toitumist, jälgin hoolega, et kaalu juurde ei tuleks. Lugesin palju raamatuid vähist, õnnest, Jaapanist, kuhu unistan reisida ja pärast Vahur Kersna raamatu lugemist sain aru, et joriseda ei ole vaja.
Olen nüüd lühikeste juustega, nooruslik kuuekümnene 2-aastase poisikese vanaema. Pisarad tulid pikkamööda tagasi. Ja võtsime oma perre uue koera, et oleks kogu aeg üks rutiinne kohustus hommikul püsti tõusta ja õue minna. Elu hindasin ringi, elan täiel rinnal ja teostan end maksimum võimete piiril.