ERMERM

Kust saada kuldsed käed

Parandamine ja taaskasutus Lisatud: 06.04.2023

Autor: Karl-Andreas - 1990

Üldiselt sulandub minu jaoks asjade parandamine (repair), funktsionaalsuse juurde lisamine (upgrade), või teiseks eesmärgiks taaskasutamine (reuse) ühte. Puutun nende kolmega kokku just selles sageduse järjekorras (alustades sagedaseimast). Seega kui ütlen “parandamine”, mõtlen enamasti kõiki kolme.

Parandamine on minu jaoks:
☀️ austuse näitamine kõigi vastu, kellega ma seda piiratud planeeti jagan;
☀️ võimalus oma nutikuse ja loovusega endale ja teistele uhkustamiseks;
☀️ loov eneseväljendusviis / hobi;
☀️ praktilised oskused ebatavalisteks olukordadeks (matkal);
☀️ natuke kogukonna tunnet Paranduskeldris sõpradega või niisama käies;
☀️ ning killuke animismi meelelahutuseks (suhtun mõnikord esemetesse kui isikutesse).

Minu tee parandajana algas ilmselt imestusest ning imetlusest isa vastu, kes sagedasti asju loovalt korda tegi. Üks konkreetne asi, mis korduvalt ette tuli ja on selgemalt mällu jäänud, on plätude parandamine. Kui plätude rihm läbi plätu talla üles välja vupsas, sai salatikarbist (või muust kergest plastist) lõigatud sektor, mille keskel spiraaljas sisselõige, et selle rihma läbi talla tulnud laiendust uuesti veel laiemaks muuta, et see plätu tallast enam läbi ei tuleks. Muuseas on ta osav nii mehhaanikas, ehituses kui ka elektroonikas. Seega on mul lisaks eeskujule olnud veel võimalus alati tema poole pöörduda nõu saamiseks – arutada erinevaid lahendusi ja leida see minu olukorra jaoks sobivaim. Ülikooli-perioodil (2010-2014) proovisin ka paljusid hädasolijaid elektroonikaga (ennekõike laptopidega) aidata. (Lisatud üks tolleaegne pilt pannkookidega)

Minimaalselt pole parandaja olemiseks tegelikult vaja muud kui julget pealehakkamist. Kes kardab ebaõnnestumistega elada (kõik need tunnid, kus töö tulemus oli sama halb või halvem kui enne alustamist 😂), ei saa nautida kogemuste kogunemise viljana õnnestumisi. Seesama kogemus aitab paremini hinnata ajakulu ja simuleerida füüsikat – kust asjad kuluma hakkavad, mis pidi neile jõud hakkab rakenduma ja mis on halvim, mis juhtuda saab (kas on riski väärt 😀). Abiks tuleb kindlasti ka loovus. Aga jällegi kogemus (julgusest siis) kasvatab ka seda mõttelist kogumikku võimalikest lahendustest.

Tööriistade ja materjalide mõttes pole tihti vaja muud kui nuga/kääre, teipi ja… prügi 🤔. Praeguseks on mul tekkinud üks kingakarp kuhu kogun erinevaid plastik-, kummi-, puidu-, traadi- ja muid metallijuppe, mida varemalt midagi parandama hakates hädasti vaja läks, aga pakendiprügi hulgas käepärast polnud. Kingakarbi piiratud suurus on vajalik selleks, et “igaks juhuks” elamist asju täis ei koguks (nn “hoarding”).

Parandamise tulemused on alternatiivse esteetikaga – saan aru, et igaühele see ei meeldi. Aga samas meile on normaalne see, millega pidevalt kokku puutume – seega tegelikult võib selline ilu-ideaal kunagi laiemalt levida. Minu jaoks on parandatud esemed väga atraktiivsed, eeldusel et nad on ohutud ja töökindlad. Aga eks kui ise pole seda parandust teinud või muidu laia kogemusega ses vallas, siis on kvaliteeti raske hinnata ja eelarvamused mõistetavad. Mina tean, et mu kruvidega plätud on töökindlad ja turvalised (erinevalt Jiří omadest 😛).

Paljud asjad on lihtsasti parandatavad. Mõnesid on raske parandada (enamus telefone, kõik Apple tooted) ning aegajalt võimatu (mõned Apple tooted; kui põhimaterjal ise on liiga vana – nt pudeneb). Olen ise hakanud tasapisi valima tooteid, mida kergemini parandada saan kuna nii kui nii suure tõenäosusega proovin seda või vähemalt maksan, et keegi teine teeks.

Selle hindamine, kas asi on parandamist väärt, on tihti päris keeruline. Ma tunnen, et selle analüüsi oskus on tugevalt läbi põimunud võimekusest kaaluda oma aja väärtust ning oma väärtushinnanguid üldisemalt. Lisaks aitab kogemus paremini hinnata kui tõenäoline on parandamisega soovitud tulemuse saavutamine. Kõik muutuks pika peale intuitsiooniks ja ei pea ise raskelt mõtlema.

Valim toredaid lugusid:

Tunnen suurt saavutusrõõmu kui avaneb ka võimalus prügist taas midagi kasulikku teha. Nt olen ehitusprügi konteinerist leitud soojustusvilla ülejäägiga soojustanud ära põranda vannitoas, mida kunagi üürisin (ja kus mõõtsin talvel ühest nurgast -12 kraadi).

Ühikas elades tegin ajalehtede hoidjast (sellisest, kus nt ostukeskusse sisenedes tasuta ajalehti või reklaamlehti võtta saab) ja spordivõistlse liiklusmärgist teibi ja näpitsatega väga hea laptop’i aluse, mida saan mugavalt seismis-lauaks muuta (standing desk). Keegi teine oli need kaks omastanud ja ühika jagamisruumi (nn “koliruumi”) jätnud. See teipimistöö on uhkuseks ka kümme aastat hiljem, sest on kõik need aastad igapäevaselt kasutades ning mitmete kolimistega päris palju vatti saanud ent ikka heas korras. (Lisatud 2 pilti – 1 neist altpoolt vaates)

Üks varaseid saavutusi oli arvutihiire parandamine (ca 2007), mille korpuses liikus trükkplaat (PCB) ringi, sest üks paigal hoidev plast-klemm oli ära murdunud. Kasutasin nätsu ja tuletikku, et see korpuse sees paigale kiiluda ja hiir on töötav (pärast paari juhtmeparandust) tänini 😁. Kahjuks aktiivselt enam kasutuses ei ole, sest juhtmete parandamisest on aastatega siiber saanud ning oman suurema funktsionaalsusega hiiri.

Kui isa juhendusel kirsilõhnalist kättekreemi arvuti protsessori (CPU) termopasta uuesti pehmeks (ja soojustjuhtivaks) tegemiseks kasutasin oli pikalt naljakas mõelda, et mu protsessor kirsside järele lõhnab.

Pikalt on vastu pidanud ka muidu vägev kontoritool, mille ühikas keegi ära andmiseks jättis, sest seljatoes olev vineer murtud oli. Kuna see oli sujuva kaldega, siis polnud lihtne “lahast” teha. Selle asemel kasutasin kuskilt leitud traadijuppi, et rippsilla kombel seljatugi esiotsa külge kinnitada. Ette see ei jää ja kui väga igav on, saan seda kahe-keelelise muusikainstrumendina tinistada arvuti taga istudes 😄. Kusjuures helikõrgust saab reguleerida seljaga rõhu asetamise teel. (Lisatud 1 pilt).

Lisatud on kahel fotol kajastatud veel üks eriline uhkus. Mul oli tolmuimeja ilma selle otsikuta, mis lapikult põrandal oleks – ainult ümara ja kitsa otsikuga sai imeda. Proovisin smuuti pudelist ja teibist teha uut otsikut. Kui tüki endisest haigekassa kaardist ka lisasin – siis töötaski!

Olen parandanud volditavaid kõrvaklappe (ühel fotol, sinised) teiste kõrvaklappide, salatikarbi ja kruvidega.

Tegin kord korda kingalusika vaid kohukesepaberiga. Töökaaslane oli kõrval kohukest lõpetamas kui kingalusikas katki läks ja muud head käepärast polnud. Kasutasin seda nöörina. (2 fotot).

Üks hea näide ajakulu hindamisest on see, kui mul olid mitmendat korda katki ühed hästi odavad kõrvaklapid (üle kõrvade ja pea tüüpi) ning Paranduskeldrist soovitati nt uus raam 3D-printida. Arvasin, et printimise jaoks sellise 3D mudeli tegemine, et saaksin jätkuvalt klappide pikkust reguleerida võtaks algajana 3-4 tundi kõik kokku. Panin selle projekti kuklasse pausile. Hoidsin silmad lahti ja varsti leidsingi ühest ehitusprügi konteinerist ära visatud katkise pesukuivatusresti. Väänasid küljest ühe traadi, voltisin seljakotti ning koju jõudes painutasin mitmekordselt raami mööda edasi tagasi. Panin teibiga külge ja olen tulemuse üle, väljanägemisest hoolimata, väga uhke. 3-4 mu tundi selle parandamine väärt polnud aga 20 minuti eest küll. (1 foto).


Warning: Undefined array key 0 in /data03/virt74078/domeenid/www.rahvalood.ee/rahvalood.ee/public/wp-content/themes/erm/single.php on line 77

Galerii