ERMERM

Läbiloetud raamat ei saa tühjaks

Asjad, taaskasutus ja prügi Lisatud: 04.09.2022

Autor: Hille - 1973

Läbiloetud raamat ei saa tühjaks
Pudelid-purgid taarasse, klaas klaasikonteinerisse, pakendid kollasesse kotti, ohtlikud jäätmed jäätmejaama, vana diivan suvilasse, kus hiired selle auklikuks söövad, ja siis ikkagi jäätmejaama. Kartulikoored ja muu selline aianurka kompostikasti, väikseks jäänud lasteriided Humana konteinerisse. Tühjadest piimapakkidest linnusöögimajadesse ma ei usu, aga tomatikastmepurgis basiilikukimp on ilus küll. Ajalehed vanapaberisse, ajakirjad, kui raamatukoguhoidja lubab, kooli raamatukogusse.
Mul ongi ainult kaht liiki asju, mida ma ära visata ja isegi taaskasutusse viia ei suuda. Esiteks nukud ja kaisukarud – täiesti kohutav on mõelda neile südantlõhestavalt kurbadele silmadele, mis jäävad mingist träna täis konteinerist oma hülgajale järele vaatama. Ei! Mitte mina, mitte täna! Olge pealegi siin minu kodus ja võtke ruumi. Igavesti.
Teiseks – raamatud. Küll ma olen püüdnud riiulisse ruumi teha, käärinud pärast hommikusööki reipalt käised üles, veetnud mitu tundi elutoa seina katva riiuli ees (4 × 2,80 meetrit), et leida kohta mõnele uuele raamatule. Ikka lõpeb see nii, et isegi ei tea kust tulnud Aadu Hindi „Tuulise ranna“ üksik neljas köide jääb riiulisse alles, sest … ta vaatab mind nii kurbade silmadega. Aga paaritunnine meditatsioon raamatuid ühest riiulinurgast teise tõstes teeb tuju heaks. (Minu riiulis on raamatud sorteeritud eklektilis-anarhilise süsteemi alusel, kus head tahet raamatuid kirjaniku või kirjandusmaa järgi sorteerida õõnestab kiusakalt riiulivahe kõrgus.) Vaatan ja silitan raamatuselgi: enamasti väärtkirjandus, nii Eesti, Euroopa kui ka Ameerika, suurtest venelastest rääkimata. Peale ilukirjanduse muidugi esseistikat ja populaarteadust, muudki. Ma olen heas seltskonnas, oma turvavõrgus. Suurem osa neist raamatutest on läbi loetud. Ja väga tõenäoliselt sellest suurest osast omakorda suurt osa ma enam teist või mitmendat korda ei loe. Aga kunagi ei tea ju, isegi töö pärast võib vaja minna.
Miks ei ole raamat nagu pudel veini? Kummagi kummutamine jätab maailmast ju korraks ilusama, elatavama ja vaimukama mulje. Aga sellega sarnasus ka lõpeb – veinist jääb järele tühi pudel (vii klaasikonteinerisse!), kehvemast veinist lisaks peavalu. Iga läbiloetud raamat nihutab lugeja maailmamõistmise silmapiiri jälle meetrikese omaenda ninast ja nabast kaugemale. Avaramas ruumis on rohkem õhku, rohkem õhku teeb aga õnnelikuks. Erinevalt veinipudelist ei saa raamat ka mitte kunagi tühjaks. See laagerdub üha, ja ehkki üksikasjad lähevad meelest, jääb loetud raamatu selg lugejale igavesti kõnekaks, kiirates suuremat või väiksemat tükikest inimmõtte universumist.
Uusi raamatuid niikuinii, aga minu koju tuleb juurde ka vanu, juba loetud raamatud. Viimased kolm näiteks nüüd äsja: Ivo Andrići „Sild Drina jõel“, Hannu Mäkelä „Hobune, kes kaotas prillid ära“ ja Richard Brautigani „Arbuusisuhkrus“. Kahte viimast kavatsen nüüd kohe „taaskasutada“, viimati loetud vastavalt 40 ja 30 aastat tagasi. Serblase võimsat jõgiromaani olen paar aastat tagasi lugenud, aga tundsin karjuvat vajadust selle selga oma raamaturiiulis silma all hoida.
Ainuke võimalus raamatutest vabaneda on neid laenata mõnele sõbrale, kes on veel hajameelsem kui mina ise ja kes jätab need tagasi toomata. Ega’s midagi, Raamatukoi ja teised vanaraamatu-taarapunktid, eks ma ostan teie kaudu asemele neilt, kelle jaoks läbiloetud raamat on sama tumm nagu tühi veinipudel!
Selge see, et raamatuid on ilmas liiga palju, nagu ka mis tahes muid asju, mida inimesed toodavad ja tarbivad. Liiga palju metsi on paberiks hekseldatud, liiga palju on täieliku jama peale trükimusta raisatud. Raamatumaailm pakub nomenklatuuri odavast pahnast kõrge kunstini just sama loogika alusel, nagu leitakse ostja Hiina päritolu plastmassist küünlajalale odavpoes või antiiksele kandelaabrile peenes oksjonimajas. Ja täpselt nagu kõige muuga, mida inimesed toodavad, tarbivad ja ära viskavad ning mis siis moodustab üüratuid prügijõgesid ja -mägesid ning Prantsusmaa-suuruse prügisaare Vaikses ookeanis, on ka trükisõna ületootmisega probleem. Inimkond jõuab ammu rohkem kirjutada kui lugeda. Tsiteerin oma toimetajast ema Anu Saluäärt: „Ausalt öelda tasub enne ikka mõtelda, kas on vaja inimesi kõikide oma kirjatükkidega tüüdata. Avaldada tuleks seda, mida ilmtingimata ei saa jätta avaldamata, mitte iga paberitükki, mis täis kirjutatakse. Tuleks kõik võimalikult kitsasse vormi suruda – et see, mis sinust järele jääb, oleks vajalik ja möödapääsmatu.“
Nii et mina olen otsustanud pigem lugeda. Eeskätt vana ja head, seejärel uut ja head. Ja siis näpuotsaga uut, millest lihtsalt veel ei tea, kas oli ikka „vajalik ja möödapääsmatu“. Võimalus ju on. Aga kui parajasti ei loe, siis libistan silmadega üle raamatuselgade ja nemad vaatavad mulle vastu.
Ühtlasi jääb häid raamatuid lugedes ja üle lugedes vähemaks aega, et tarbida kõike seda, mida inimkond tarbimiseks ülemäära toodab, või – mis veel hullem – et ise midagi mõttetut juurde toota.