ERMERM

Lapsena üheksakümnendatel

Lääne autode saabumine Lisatud: 01.09.2017

Autor: Jens - 1987

Minu esimene unistuste auto ei olnud “välismaine”. Kuskil väga väikesena oli minu unistuste auto vanaisa furgooniga veoauto GAZ-52-04 (ühe korra õnnestus vist ka sees istuda enne, kui vanaisa pensile jäi).

Lasteaias sai siiski latt teiste jaoks kõrgemale tõstetud, kui rikas arstist onu käis ükskord järel oma valge klapptulede ja saja elektroonilise lisavidinaga varustatud Chrysler LeBaron’iga. See oli ikka kaugelt liiga edev auto 1993. aastal. Onu ise kurtis, et varuosi peab puha Soome kaudu tellima. Aga Soomest onu selle auto uuena oligi ostnud.

Meie pere ainuke liikur oli kollane Moskvitš, millega vanaisa 70 km/h maanteel kulges, põhiliselt vaid kodu ja surnuaia vahet (vrdl. sterotüüp “vanamees Moskvitšiga”). Eks enamike poisikeste jaoks tundus kõige ägedam ikka seesama auto, millega kodus sõideti ja nii juhtus, et kui koolis küsiti lemmikut automarki, vastasin mina “Moskvitš”. Eks mõni luulelisem põristas juba “Ferrari” nime ka välja, aga seal kuskil teises-kolmandas klassis ei olnud isside-vanaisade vanad pannid sugugi vähepopulaarsed.

Lapsepõlvest, kui aastad võisid olla nii 1992 kuni 1994 jäi meelde, et autod majadevahelises hoovis olid praegusega võrreldes õige kirevat tooni. Kõik need Žigulid, Mercedesed ja teised (w123 kerega Mersud oli õige populaarsed) oli küll rohelised, kollased, punased, aga mitte hallid. Nad lösutasid teinekord üpris kurvalt oma kohtadel ega liikunud sugugi tihti paigalt. Tagantjärele mõeldes polnudki need autod omal ajal kuigi vanad, vahest 10-15 aastat, aga küllap võrdlemisi kehvas tehnilises seisukorras.

Eriti jubedad nõukaaegsed liikurid polnud sugugi sõiduautod, isegi mitte vanaisa Mosse (kui täiskasvanuna üritasin sellest garaažis lösutajast liikumisvahendit teha, selgus, et see on üks maailma kõige õnnetumaid praaktoodanguid), vaid diisli järgi haisvad Ikarus bussid, mis Rakvere-Tartu liinil sõitsid. Korduvalt oleks peaaegu oksele hakanud. Bensiinil kulgevad ja ka muidu “õhulised” LAZ-id sellist jama ei põhjustanud.
Millal need jubedad Ikarusid teedelt kadusid ei teagi, sest enne, 1998. aastal, ostis ema endale esimese auto. Selleks oli 1987. aasta punane Opel Kadett (maksis 26 000 krooni). Ema siiamaani heldimusega meenutab seda igiliikurit, mis peres veedetud viie aasta jooksul peaaegu ei lagunenudki ning kütustki õige mõõdukalt tarbis.

PS. Et mitte kehvem olla, ostis isa endale Žiguli (kuigi tal lube polnud). Autopargi ootamatu suurenemise tõttu otsustas vanaisa oma kadunud venna käsutuses olnud puust garaaži meile toimetada ning siin kokku panna. Enne suurt Volgat mahutanud garaažile tehti kahe väikese punnkäki tarbeks ühe ukse asemel kaks. Õnnetuseks on aga autode mõõtmed tänaseks päevaks niivõrd palju kasvanud, et nüüd hädavaevu veel pere liikurid kuuri mahuvad.

PPS. Kütus võis üheksakümnendatel maksta küll 5 krooni liiter, aga see oli ikka jube kallis vaeste inimeste jaoks. Õnneks oli vanaisa veneaegsest autojuhi põlvest varunud suuremas koguses bensiini A-76 koju, mis suurtes 200-liitristes vaatide kuuri all seisis. Ja seda jagus aastateks!

 

Loe teisi autolugusid!

Pane oma lugu ka kirja!