Ma kirjutaks siin meeleldi oma lapsepõlve aegsest saunaskäimisest. See tuleb isegi mulle vahest nii muinasaegne, nii uskumata ette. Ei mäleta täpselt, kui vana ma olin, kui saunaskäimist mäletama hakkan, igatahes alla kümne aasta. Saun, kus meie käisime, oli arvata 2 ½ × 2 ½ sülda suur. Ühes seinas oli kõrge poolümmargustest palkest lava vihtlemise tarvis. Ühes nurgas oli suur telliskiviahi maakividest kerisega lõunuviskamisejaoks. Põrand oli seesama maa, kus peale see saun oli ükskord ehitud. Vöörus ehk riietuseruum oli lepahagudest üles säetud, rohkem mooduasi kui tuulevari.
Selles saunas käisivad endid pesemas 16 perekonda. Iga perekond, kes sauna läks, võttis kahe pangiga kuuma vett ligi, külma vee jaoks oli juhtumisi ehk mõni viinud toobri (tuure), kus siis igaüks pidi ka oma jaoks külma vett viima. Kui laval ära käidi, hakati pesema, see oli üks tülikas töö. Selleks tehti ühe nõu sisse paras vesi valmis, siis terve pere kükitas ümberringi pead pesema. Mõnikord oli saun puupüsti inimesi täis, mehi, naisi, lapsi, noori ja vanu, nii et selle ringi jaoks oli nii väha ruumi. Talvel oli see toiming iseäranis tülikas. Oli ju eelmise saunapäeva vesi põrandal jääks külmand, nii tuli peseda pooleni sääreni külma vee sees jääpõhja peal. Suvel pesti sauna ees muru peal, kust veike vihmavee ojatire mööda jooksis, seal siis ka loputati üle endid. Pesemise matsalka aset täitis kaseviht. Sellel tõmmati seepi peale ja pesti pere kordamööda puhtaks. Kui oli vahest niisugune juhus, et mõnel ihu sügeli, siis kasteti viht sauna koldes tuha sisse ja pesti sellega, tõmmati veel seepi üle, mindi laval ja vihuti kuuma lõunuga, siis oli ka sügelis kadunud. Muud niisugust paha haigust ei tuntudki kui sügelisi. Neid ikka oli mõnedel, enamasti neil, kellel lapsed koolis käisid. Olid ju sügelised sel ajal harilik koolilaste haigus. Kui saunalaval mindi, visati enne lava istekohalt ikka veega üle, niisama valvati ka selle ette, et tõise loputamisevesi ei tulnud peale. (1931)
ERA II 33, 447/52 (1)