ERMERM

Lapsepõlve lelud ja mängud

90ndate mänguasjad: unistus Pilvebaleriinist ja Mootorratturhiirest Lisatud: 17.11.2016

Autor: Külli - 1980

Kui palju mänguasju Sul oli? Mis puhul ja kust neid said?

Mänguasju oli mul paarkümmend, peamiselt erinevad nukud ja pehmed mänguasjad (loomad). Õega kahepeale oli ka isa tehtud nukumööbli komplekt (koosnes kahest kapist, lauast ja neljast toolist) ning nukunõude komplekt. Õues mängimiseks olid liivavormid, pallid ja väiksemana ratastega part, kelle seljas sai istuda ja ringi sõita. Õues olles sõitsin palju ka rattaga või tõukerattaga. Mänguasju enamasti kingiti, sünnipäevaks, jõuludeks, lasteaia lõpetamisel.

Millised mänguasjad olid eriti popid? Milline oli Sinu lemmikmänguasi ja miks?
Tüdrukute hulgas olid popimad erinevad nukud, eriti pikkade juustega, sest siis sai neid kammida, soenguid teha, samuti neile erinevaid kostüüme selga panna, kodu mängida jne. Kui tulid Barbied, olid muidugi need põhilised.
Minu lemmikuks olid erinevatel aegadel erinevad mänguasjad. Oli kaks nukku, kellega peamiselt mängisin – esimese nimeks panin Tiina. Too oli selline suurem nukk, kinni ja lahti käivate siniste klaas-silmade ja pikkade mustade ripsmetega ning kollaste pisut takkus juustega lelu, kelle kinkis mulle mu lemmikvanaema. Nukul oli kingipakis seljas helesinine lühem siidkleit ja valged kingad. Teise nuku päritolu ma ei mäleta, tema nimeks sai Jaana ja see oli eelmisest pisut väiksem, kummist pea ja plastikust kehaga punapäine nukk. Ise pidasin neid oma mängudes alati õdedeks.

Umbes 9ks sünnipäevaks sain oma tollaselt healt sõbrannalt sünnipäevaks aga musta-valgekirju pehme mängukoega, kelle nimeks sai Sammi. Temaga mängisin palju ja kord juhtus, et kuidagi läks ta selja pealt lõhki, nii et vatiin tuli välja ja olin pisarateni õnnetu. Ema õnneks oskas selle uuesti tugevasti kinni õmmelda ja rohkem see koer katki ei läinud, ei usaldanud enam ilmselt ka nii hoogsaid mänge temaga mängida.

Kes olid Sinu peamised mängukaaslased ja kus tavaliselt mängisite?
Elasin lapsena eramajade piirkonnas ja mängukaaslasteks olid peamiselt ümberkaudsete majade lapsed, nii poisid kui tüdrukud. Peamiselt mängisime väljas. Kuna elupiirkond asus täiesti linnapiiril, saime mängida täpselt sellises piiripealses keskkonnas, kuhu kuulusid nii tühermaad, kõrge rohuga heinamaad, majadevahelised tänavad kui uute majade ehitusplatsid, pooleliolevad ehitused, ploki-hunnikud, aga muidugi ka hoovid, õued või olime teineteise pool toas.
Mida kogusid, kas ka mänguasju?
Kogusin vahepeal kommipabereid, teismelisena ka postreid, kogu elu olen kogunud postkaarte, aga mänguasju mitte.

Kuidas mõjutasid muusika, telesarjad, multikad ja filmid ning raamatud mängimist?
Võiks öelda, et eriti ei mõjutanud. Küll on meeles, et paaril sünnipäeval sai järele tehtud ja etendatud seebiseriaale. Panime erinevate filmide kangelased kokku – ise olin Tahmanägu, keegi oli Metsik Roos, keegi Lihtsalt Maria ja paar tüdrukut kehastasid ka meestegelasi, sest selleks ajaks olime ise u 11-12 aastased ja poisse meil enam kampa meelitada ei õnnestunud. Panime filmide järgi ka mingi tobeda ja dramaatilise stsenaariumi kokku, võimalikult sarnased riided selga ja kõigil oli lõbu laialt.

Mida mängiti koolis? Mida tehti klassiõhtutel (playback, mängud, missivõistlused jm)?
Eriti popp mäng oli koolis palju aastaid kummikeks, mida tüdrukud tohutu entusiasmiga mängisid, nii et iga kord isegi kellahelinat tähele ei pannud. Mängu jaoks oli vajalik pikem kummipael, mis sageli oli mitmest väiksemast kummipaelast kokku seotud. Vaja oli kolme mängijat, 2 hoidjat ja üks hüppaja. Mängu algul pandi paika hüppamise järjekord ja hüpata said nii kaua, kuni tegid esimese vea. Siis tehti järjekorra alusel hüppaja vahetus. Mäng koosnes erinevatest hüppamise kombinatsioonidest, mis alati koosnesid järjestikku ühe- kuni kolmekordsetest hüpetest, eesmärgiks saada jalg täpselt kummist üle või kummi peale, olenevalt konkreetsest hüpatavast stiilist. Stiile oli väga palju ja toredate nimedega, igaüks võis neid juurde mõelda ja välja pakkuda. Meenuvad stiilid nagu liblikas, lennuk, pääsuke, auto, tavaline, tavaline ümberpööratult…. variante oli lõpmatu hulk, aga kuidas neid hüpati, ma väga täpselt ei mäleta. Tavaline oligi selline, et alustasid kolmekordsete kohapeal hüpetega, keksisid nendega kummi vahelt läbi, tagasi tulid kahestega ja viimase tiiru tegid ühekordsete hüpete jadana. Mängul olid erinevad raskusastmed ehk klassid, igas klassis tuli läbi teha alguses omavahel kokkulepitud kombinatsioon. Klassid olid paela erinevad kõrgused: esimeses klassis oli kumm ümber hoidjate pahkluude, teises klassis ümber põlvede, kolmandas ümber puusade, neljandas ümber piha, viiendas ümber õlgade, kuuendas ümber kaela ja seitsmendas ümber pea. Oli ka nullklass, kus kumm oli ümber kandade, aga seda peeti sageli liiga lihtsaks ja kaheksas klass, kus hoiti kätega kummi peal kohal, aga nii seitsmendat kui kaheksandat klassi ka alati ei kasutatud, sest oli ebarealistlik, et keegi võiks nii kõrgest kummist oma jala üle saada. Mäng algas alati sellega, et ühiselt valiti välja kombinatsioon, millega hüpati läbi kõik klassid, eksimus oli see, kui jalg ei läinud enam üle kummi, takerdus kummi sisse vms.
Ise olin üks suur hüppaja, vahetunni lõpul jäeti meelde, kelle kord jäi ja kes meeskonnas oli ja järgmises vahetunnis jätkasime sealt, kus pooleli oli jäänud. Igal juhul kodus oli ema hädas, et õmblussahtel on kummipaeltest tühjaks tehtud, sest kõik oli kummikeksudeks ära kasutatud, isegi sukkpükstest sai kumm välja võetud, et aga mängida saaks!
Üks tore mäng tuli klassiõhtutelt ka meelde – klassijuhataja oli kusagilt välja võtnud või ise mõelnud mingi teksti, kus puudusid omadussõnad. Ta tuli sellega meie juurde, lasi esmalt kõigil läbisegi erinevaid omadussõnu välja hõigata, seejärel pani ta need teksti sisse, luges meile saadud loo ette ja kõigil oli kõvasti nalja!
Klassiõhtutel tehti palju diskosid, mõnikord ka playbacki, ise ma neis ei osalenud. Mäletan, et u 7. klassis tegi üks töntsakam klassiõde järele Sabrina Boys Boys Boysi. Poisid tegid ka mingit rokklugu, aga nad rohkem lollitasid ja karglesid niisama muusika saatel ringi. Üldiselt aga oli play-back 1990. aastail laste ja noorte seas väga popp mäng, seda tehti nii sõpruskondades, kodus iseenda lõbuks kui korraldati suvelaagrites suisa võistlusi. Ma isegi tegin kodus koos õega seda omavahel päris sageli- liigutasime makimuusika järgi suud, püüdsime imiteerida nii tantsuliigutusi kui panna selga sobilikke kostüüme. Tehtud sai nii eesti kui lääne lugusid. Algusaegadest tulevad meelde Madonna, Kare Kauks, Marju Länik, Kylie Minogue, Jason Donovan. 1996. a olime suvel 2 nädalat laagris ja seal tehti juba playbacki võistlus, kus tehti ka mitu päeva enne proovi, otsiti taustatantsijaid jne, siis olid popid rohkem uuema aja artistid nagu Nancy, 2 Quick Start jt. Samuti olid seal laagri missi ja misteri valimised.
Missisvõistlusi tegime oma koduümbruse lastega ja need olid mitmel suvel päris popid. Nende ettevalmistus käis mitu nädalat ja oli päris põhjalik- kõigepealt otsiti missikandidaadid ja žürii. Seejärel pandi paika, millised voorud tulevad ja kuidas kandidaadid nendeks valmistuma peavad. Žürii ülesandeks oli ette valmistada auhinnad. Voore oli palju ja ka tiitleid sai peaaegu igaüks. Kandidaate tuli nii 6-7 tüdrukut kokku ja alati püüdsime žüriisse saada ka mõne poisi. Iga kord see muidugi ei õnnestunud aga vahel ikka olid ka. Voorudeks olid laulu- ja tantsuvoor, nn käimine, kostüümivoorud, küsimused, aga ka lilleseade jms, mis aga kellelgi pähe tuli. Ise sain Miss metsapiigaks 1991. a suvel, sest tegin kõige ilusama lillekimbu. Auhinnaks sain nii ilusa heleda lindi kui ka kaardi, kuhu mu tiitel peale oli kirjutatud. Missiks valitu sai aga alati krooni, mis enamasti oli hõbepaberiga kaunistatud peavõru vms. 1991. aastal saigi meie tänava missiks mu kolm aastat noorem õde.

Nukud ja nukumajad (Barbie´d ja nende analoogid, Pilvebaleriin, Baby Born pissiv nukk jne).
Meie pere elas üsna keskmistes või pisut vaesemates oludes, rahakad me ei olnud ja seetõttu eriti poppe mänguasju ka ei saanud. Oma esimese ja ainsa Barbie sain u aastal 1992 või 1993. Nii mina kui mu kolm aastat noorem õde saime need korraga ema käest ja need nukud ei olnud tegelikult ka ehtsad Barbied, vaid nende imitatsioonid. Minu nuku nimi oli Bonnie. Ta oli mustade lühikeste juustega aga üldmuljelt ikka tavaline naiselike vormide ja pikkade jalgadega Barbie.

Õe nukk kandis pakendil nime Jenny ja too oli õlgadeni ulatuvate pulksirgete õhemate lumivalgete juustega. Nendega mängisime kodus palju, tegime neile isegi raamaturiiulitesse kodud, mille sisustasime käepäraste vahenditega, näiteks prillikarp sobis diivaniks, klotsid laudadeks-toolideks, taskurätikutest tegime voodid jne.

Elektroonilised mängud (teleka-ja arvutimängud, Tetris jne).
Ainus elektrooniline mäng saabus meie koju suhteliselt hilja, aasta oli siis 1997 või isegi 1998, kui ema ostis elektroonilise Tetrise mängu, mida mängis nii ema ise kui ka meie õega. Aga olime selleks ajaks juba nii teismelised, et eriti palju pinget see mäng ei pakkunud ja kuhu see lõpuks meil sai, seda praegu ei teagi.

Jõulud (jõulukingid, jõuluvana kodus ja koolis).
Kodus meil jõuluvana ei käinud. Olin päris väike, kui kord või paar käis jõuluvana vanavanemate juures, aga kartsin siis teda algul ja hiljem enam ei tulnudki. Olen hiljem ema jutust kuulnud, et tema ise tegi jõuluvana, tal olid kapis isegi valge jänesenahk, plastmassist nina ja prilliraamid alles. Ju ma sellepärast kartsingi, et ema sel hetkel just kohal polnud, kui see imelik suure habeme ja jämeda häälega taat meile tuli.

Jõulukinkide tegemise kommet meil lapsepõlvekodus samuti polnud, põhirõhk oli söökide vaaritamisel, kuuse toomisel-ehtimisel (mis oligi meile, lastele tipphetk, kui sai kuuske ehtima hakata) ja õhtul kalmistule küünalde viimine. Tore oli ka piparkooke teha kogu perega koos.

Ka päkapikke meil jõulude ootel ei käinud, sellest oli mul päris kahju. Panin korduvalt sussi aknale aga sinna ei poetatud kunagi midagi. Ema põhjendas seda sellega, et sussid ja sokid on liiga mustad, et sinna keegi mingeid toiduasju tooks. Paar korda oli küll jõulukalender, kus iga päev sai uue akna avada, aga seal akende taga olid ainult pildid, mitte maiustusi.
Koolis muidugi jõuluvana käis ja tõi ka kinke, nii kommi kui ka loosipakke. Sealt sain erinevaid kinke, meelde on jäänud üks uhke pross, mis oli veel eraldi karbi sees. Ühel aastal sain toreda kristallkausi, mis on mul siiani alles ja kasutusel ning mingil aastal sain Miki- Hiire koomiksi.

Sõbrapäevikud ja sõbrapäev (sõbrapäevikute täitmine, sõbrapäev koolis).
Sõbrapäevikud oli tüdrukute hulgas moes päris kaua. Ka ise kirjutasin paari kohta ja hakkasin gümnaasiumis esimesel aastal (1997) ka ise salmikut pidama. See peaks siiani kusagil mul alles olema. Sinna kirjutasidki peamiselt mu tollased klassiõed, aga ka paar sõpra varasemast ajast. Mõni joonistas, mõni kirjutas väikse laulusalmi või traditsioonilise salmikusalmi, mõni niisama mõne targa või õpetliku lause. Hästi tore komme oli, minule väga meeldis nii enda oma ringi saata, et oodata, millal see tagasi tuleb ja mis sinna juurde on tekkinud, aga ka teiste omi oli tore täita.