ERMERM

Lastehaigla mälestused aastast 1967

Varia Lisatud: 21.06.2023

Autor: Andres - 1956

Mälestused lastehaiglatega, mis asusid Narva maanteel ja Ravi tänaval.

Tallinna 1 Lastehaigla tegutses Narva mnt.1 aadressil aastatel 1946- 1972.
Tallinna 2. Lastehaigla toimis Ravi tn.2 aadressil aastatel 1960- 1979. Viibisin
1967. aastal kaks korda Narva maanteel olnud haiglas ja ühel perioodil Ravi tänaval
asunud haiglas.Narva maanteel asunud kunagine raviasutus paiknesumbes praeguse Viru
Keskuse kandis. Selle hoone aknast välja vaadates suundusid pilgud Narva maanteele,
majadele ja bensiinijaamale, mis asusid umbes praeguse Peapostkontori kohal. Kummaline
on mõtelda, et pole enam sealset haiglat. Ei näe me enam ka tolleaegsetest lastehaigla
akendest paistnud hooneid ega ka niisuguseid sõidukeid, mis tol ajal mööda vuhisesid.
See kunagine haiglaperiood kuuluks praeguse ajaga võrredes otsekui teise maailma.
Esimene palat, kuhu sattusin, koosnes tüdrukutest ja poistest, võib- olla vanuses 3- 15.
Probleeme üldiselt polnud. Alguses olid mu palatikaaslased peamiselt venelased ja ma
ei saanud nende juttudesteriti aru. Täiesti harjumatu oli päeval magamine, mis tuletas
meelde lasteaeda. Hiljem paigutati mind rohkem umbes omavanuste poiste palatisse. Üldiselt
oli teistega hea klapp, kuigi mõni osutas hiljem vaenulikkust. Mu voodinaabriks oli üks
minust vanem ja hea suhkruhaige poiss, kelle elu koosneski suuresti haiguse ja haiglate
tähe all. Kuna ema teadis, et erinevalt teistest perekonnaliikmetest lehitsesin ma
raamatuid vähe,saatis ta mulle haiglasse ilukirjandust, et ma vähemasti seal midagi
lugema hakkaksin. Kui avasin Osksar Lutsu „Kevade“ , imestas suhkruhaige poiss ja kommenteeris:
„ Mulle oli see üks esimesi raamatuid…“ Haiglates sai loetud veel raamatud „Kasuema“,
„Kadri“ j.p.t. Palatis mängisime mänge „Reis ümber maailma“ ja kabet. Kord isegi minu
õhutusel padjasõda, mida olin kodus vennaga välja mõtelnud ning harrastanud. Miks kaardimäng
haiglas keelatud oli, ei saanud ma tol ajal aru. Arusaamatuks jäi ka keelend
– hasartmäng.
Kord tuli palatisse suur poiss, pikkuses üle meeterseitsmekümne. Olin veendunud, et
ta on viieteistaastane, aga oli vaid 12. Pikkus oli tal kuskil 1.72. Ta polnud täiskasvanulik
mitte ainult pikkuselt, vaid ka olemuselt; luges raamatuid; rääkis muuseas, kuidas ta olevat
sõpradega, lips ees, restoranis käinud. Ma olin ka üheteistaastaselt suhteliselt pikk,
oma 160, mõnest arstist pikem. Mulle meeldis mu pikkus ja ma arvutasin- ennustasin, kui
suureks ma täiskasvanununa saan. Eksisin kolme sentimeetriga.
Palatis oli üks muidu tore vene poiss, kes olevat teiste jutu järgi pisut omadega
sassis. Kord olevat tahaigla mustapesukastis maganud. Vihastades kord med. õe peale, hakkas
ta oma pead vastu raudvoodit taguma. Seda oli õudne vaadata. Olles teist korda Narva maantee lastehaiglas,oli meie palatis üks tumeda lokkispeaga poiss, kellega sain hästi läbi. Ta
vahest laulis ja rääkis,et tema isa laulab Rahvusmeeskooris. Kui ümisesin endamisi: Muhutantsu
: „Tint-tint tinnerille, tant, tant tanneralle…“, rääkis Raimond , et tema isa laulab seda
kooris. Mäletan, kuidas me rääkisime ka kohvikutest, kus õhtuti on õudne joodikute jauramine.
Hiljem, kui juba haiglast väljas olles, sõitsin soome kelguga Mustamäe kandis, kohtasin teda
taas. Tundsime teineteist ära ja rääkisime pisut juttu.Ta olevat hiljem veel arvanud, et me
võiksime veel näha. Hiljem, 13 aastat hiljem,tundsin ma teda seltskonnas ära, kui olime
eksabikaasa ja temaga juba pikalt rääkinud. Tema imestas, et kuidas
mul saab sihuke vana asi meeles olla. Poisi nimi on Raimond Põllupüü, hilisema hüüdnimega
Johannes. Hiljem suhtlesime ja käisime palju läbi, ta oli abieluperioodil põhiline
perekonnasõber. Meid ühendas vaimsus, numeroloogia, muusika ja muud ühised huvisuunad.
Hiljem on Johannes tegutsenud budislikes ringkondades.
Keegi med. õde äratas meid vahel lauluga ülesse, lauldes väga hästi. Üks tuttavast,
sanitar Saima, tõi lastele enda ostetud õhupalle. Saima oli mu ema sõbranna ja eriti suur
heategija. Minu kurgumandlite operatsiooniks planeeritavat aega lükati edasi, sest veri
polnud hea ja minu puhul kahtlustati kopsuhaigust.
Ootasin, et operatsioon ruttu ära tehtaks, et siis saaks kärmesti koju. Ses suhtes aina
küsisin arstide ja teiste käest, millal ma võiksin koju saada. Mõnikord küsisin ka vale
inimese käest, kelle kompetentsi see ei kuulunud. Polnud mul hierarhilist tunnetust, kui
sanitarilt kojusaamise kohta pärisin. See tegi ühele staazikale haiglapoisile väga nalja.
Kompetentsusega ei hiilanud ka mõni teine haige, kes kõiki valgekitliga töötajaid arstideks
nimetas. Kui üks poiss ütles med. õele: „Kuule…“,
vastas meedik talle: „ Ma ei ole Sulle mingi „kuule…!“
Narva maanteel olnud haiglas ei võimaldatud vanematega kokku saada. See ajas mõne nelja-
aastase nutma ja tekitas talle pelutavat masendust. Mõni poiss lootis koju saada, aga siis
tuli välja, et ta saab haiglast välja küll, aga ta viiakse kodu asemele sanatooriumisse,
mitte aga koju. See ajas ühe suuregi poisi kõvasti nutma. Ta oli minuvanune, samuti Andres.
Tagantjärgi meenutades on arusaamatu see, et miks korrutati pidevalt koridoris jalutavatele
lastele: „Olge palatis!“. Kas sel ajal polnud siis meedikud liikumisvaeguse probleemiga
kursis??? Liikumisvajadus pole ju pelgalt Uue Ajastu leiutis. Või olid „vanal ajal“
inimesed lihtsalt mõne kohapealt olulisemalt lollimad?
Narva maanteel olnud lastehaiglas tegutses pedagoogina meeldiv ja vanem naine, kes
õpetas „elukutselisi“ haiglasolijaid. Selle peale, et ma ise oleksin võinud ka kooliraamatuid
piielda,ma kahjuk sei tulnud.
Sattusin umbes sügise paiku Ravi tn. 2 olevasse lastehaiglasse, majja, kus on ennast praegu
sisse seadnud aga meditsiinist kaugel olevad firmad. Haiglaruumid olid esimesel ja teisel
korrusel. Olin teise korrusel olevas palatis, kus akna kaudu vaatas vastu sõjaväehospital.
Selles raviasutuses oli mõndagi teistmoodi kui Narva maanteel olevas lastehaiglas. Seal lubati
kaks korda nädalas vanemate või teiste külastajatega kokku saada.Ravi tänaval olid erinevatele
haigeteleisesugused keelud, millele vastavad märgid rippusid voodi juures:
voodireziim, poolvoodireziim ja veel mõned variandid. Vastav sümbol rippus voodist veidi
kõrgemal ja seinale riputatuna Kui keegi vahele jäi, oli pahandamist palju. Erinevalt Narva
maante haiglast, pakuti Ravi tänaval ka vanniskäimise võimalust.
Haiglasituatsioon ei seganud mõningaid poisse teisi terroriseerimast. Kuigi mõnele löödi
nurga taga silm siniseks, ei suutnud haiglatöötajad seal korda majja lüüa, süüdistades isegi
mõnikord karjuvaid ohvreid.Väga sageli pasteeriti üksteist unepealt. Pubekaealised poisid
tarvitasid haiglast näpatud piiritust ja segasid seda näiteks “Kosmose” ekstraktiga.
Siis olevat olnud
sama hea kui „Vana Tallinn.“
Aga veedeti seal nagu ikka. Mõnikord aga lugesime oraaklit või mängisime pudelimängu.
Kui arstlik komisjon palatist läbi käis, rõhutati ka seda, et peale südameprobleemile on mul
ka närvid haiged. Seda jätsid mõned vastiku iseloomuga poisid meelde ja püüdsid mind ehmatada,
et nautida mu närviminemist.Hiljem sisendasid nad mulle seda, et nad üritavad mind ära mürgitada,
püüdes mind närvi ajada, mis neil ka õnnestus. Ubes sama stenaarium jätkus 34. koolis, kuid
järgmistes koolides juba vaibus.
Lastehaiglates saime korralikult süüa, kuid kahvleid ja nuge lastele ei jaotatud. Nii õppisin
ma seal viinereid lusikaga sööma. Harjumatu oli nii lapsikul kombel süüa, ajal, kui püüdsin
hästi suurena välja paista. Joogiks anti sageli piimaga viljakohvi või muud. Enne magamajäämist
jagati keefiri, mõnikord ka küpsiseid.
Kord nägin,kui operatsioonitoas oli uks praokile jäetud ja ühelt tüdrukult just mandleid
välja opereeriti,tekkis minestustunne. Kui kirjeldasin poistele uksevahelt nähtud õudust,
kostus see juhuslikult ühele med. õele kõrvu, kes arvas, et sellist juttu ei tohiks rääkida.
Kui vereanalüüse suured lapsed ei kartnud, siis sondi neelamist kirusid paljud. Narva maanteel
olnud haiglas oli väikeste laste kirstunaelaks ninaloputus, mis oli liiga valus.Sel puhul
torgiti nõelaga midagi valusalt läbi.Kui keegi ei teinud mustuseproovi
sobivaks ajaks ära,küsiti, et kas peab klistiiri tegema. Või: „Kas Sa ootad juba klistiiri?“
Kas seda ka sel puhul teostati,ei tea. Arvatavasti.
Protseduuridega oli omamoodi lugu. Nagu kuue-,seitsme- ja kaheksakümnednatel aastatel
süstiti palju, mitu korda päevas.Lastehaiglastes süstiti peamiselt kätte, aga mõni med. õde eelistas
teha süste alati tuharasse. Kui vereanalüüse suured lapsed ei kartnud, siis sondi neelamist
kirusid paljud.Narva maanteel olnud haiglas oliväikeste laste kirstunaelaks ninaloputus,
mis oli liiga valus.Sel puhul torgiti nõelaga midagi valusalt läbi.
Mõnede protseduuride ajal tunnetasin, et olen med. õe aura sees.Näiteks kurgumäärimise
korral ja isegi kätte süstimise korraL.Süstimised mõjusid mõnikord huvitavalt uimastavalt.
Kui miski liiga valus oli, oli see kurgumandlite lõikus. Aga miks enne seda üteldi,et haiget
ei tehta, on arusaamatu. Kirurg oli ikka väga meeldiv ja küsis minult operatsiooni päeval,
et kas ma olen saabuva operatsiooniga nõus. Hea seegi. Olime palatikaaslasegga ühel meelel,
et operatsioon on rohkem valus kui vastik. Ent pärast operatsioomni enam valus polnud. Kirurg
oli ikka väga meeldiv ja küsis minult operatsiooni päeval, et kas ma olen saabuva
operatsiooniga nõus.Olime Raimondiga ühel meelel, et operatsioon on rohkem valus kui vastik.
Toredaks vahelduseks ja üllatuseks olid vanemate poolt saadetavad pakid. Ravi tänava haiglas
võidi pakke vanglamaneeris ära varastada. Sellest tuli ühel korral ka skandaal.Ükskord loeti
mu ema poolt saadetud kirja läbi. Keegi tüdruk kommenteeris: „ Oi kui ilusaid kirju ema Sulle
saadab.“ Hoidsin ema pilti kindlas kohasja vahetevahel tundsin vajadust seda vaadata.
Raadiokuulamist lastehaiglas polnud. Mõnel poisil oli siiski kohverraadio kaasas.
Telerit mängis Narva maante lastehaiglas pikas koridoris sageli. Ravi tänaval telerit polnud.
Narva maanteel olnud haigla telerist mäletan,kuidas Georg Ots laulis koos oma pojaga:
„Olgu jääv meile päike…“ Ajalehti seal ei liikunud, aga mida see lastehaiglas olev laps
ikka lehti loeb. „Pioneeri“ ja „Tähekest“ ka polnud. Kuigi ma polnud mingi ülearenenu,
jälgisin ma ema poolt saadetud „Õhtulehti“ ikka. Olin üllatunud, kui sain sealt teada, et
ekspressbuss nr. 14 Nõmme ja linna vahet sõidab. Mõnikord hakkas mõni poiss igavuse pärast
lehte ette lugema: „ „Viineri-“ ja mööblivabrik vajab…“ Kuigi haiglaperioodil liikus mõtte
peamiselt selle suunas, et saaks koju, on haiglamälestused takka järgi isegi põnevad. Hiljem
olen mõtelnud , et haiglaolukordi oleks võinud silmi-kõrvu lahti hoides
rohkem ära kasutada. Siis polnud täiskasvanulikku analüüsivõimet. Aga eks mingit mõtlemisainet
ole saadud, sest üsna palju on meeles.
Töötasin Ühl aastal firmas, mille peahoone asub Ravi -2 territooriumil. Arstlik
läbivaatus toimus isegi samal korrusel, kus olin 1967.aastak haiglas.Ja probleem tekkis
seoses südamega, aga sedapuhku 44 aastat hiljem, vahepealsel ajal aga mitte. Müstika.
Toimunu tekitas seoseid olnuga.
Nurgapealne maja olevat olnud endine elumaja. Praegu on seal mitmeid firmasid.

Andres