Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ja see kujundab paljuski meie elu. Minu lapsepõlv ja täiskasvanuks saamine jääb just nendesse aastatesse. Olen õnnelik inimene, et olen sündinud põneval ajal ja ei ole õnneks pidanud sõda nägema. Poliitikud on osanud läbirääkimisi pidada demokraatlikult ja tasakaalukalt ja selle eest tahan neid tänada, et nad on Eesti hoidnud eemal sõdadest.
Tõsi ju on, et kerge see aeg ei ole olnud. Vähemalt mitte vanematele, kes pidid perele toidu lauale tooma. Tööpuudus oli sellel ajal väga suur ja just üle 50 aastaseid ei tahetud enam tööle võtta ja minu vanemad olid just 50ndate eluaastate läheduses. Vanematelt hakati nõudma autojuhilube. Isal need olid ja emal mitte, sest ta ei kuule vasaku kõrvaga.
Arvutit ei olnud kumbki minu vanematest näinud ja ei osanud isegi kirja vormistada ega arvutikirja. Ema läks 2000. aastal Majandusministeeriumisse tööle, sest kursusevend kutsus ja ema ei osanud üldse arvutit ja pidi minema kontoritööle ministeeriumisse aga ta õppis väga kiiresti arvuti tavakasutaja tasemel selgeks. Ema on mul väga hea akadeemilise haridusega, mille ta sai TPIst. Isa sai tööd 1998 taas peale 1995. aasta koondamist ja ta pidi hakkama inglise keelt oskama ja seda ta ei osanud, sest oli käinud Ukrainas sõjaväes ja rääkis vabalt vene keelt, aga vene keele oskust enam ei hinnatud. Isa sai minu 18. sünnipäeval Sideametisse tööle ja see on praegune Tehniline järelvalve.
Asutuste nimed ja tänavate nimed on nendel aastatel, millest ma kirjutan, palju muutunud. Uued nõuded tulid ja enam ei tohtinud tööajal ära käia oma asju ajamas ja see oli minu vanematele midagi väga uut. Ema töötas 1980. aastatel Kaubamaja kõrval Eesti projektis ja käis tööajal pidevalt poesabas asju hankimas. Üle tee sai isegi talvel pluuse peal hüpatud, et ruttu poodi sappa joosta, kui Kaubamaja hommikul avati.
Vanemad olid mõlemad lõpetanud TPI ja see on praegune Tallinna Tehnikaülikool ning automaatikateaduskonnas vanemad omavahel tutvusidki. Haridus jäi neil Vene aega ja demokraatlikus ühiskonnas hakati hindama teisi väärtusi. Väga harjumatu oli isa jaoks, et ennast tuli hakata ise kiitma, tänapäeval nimetatakse seda viisakalt eneseturunduseks. Isa lapsepõlves oli kombeks, et ennast ei kiidetud ja öeldi, et töö kiidab tegijat. Uued ajad ja uued nõudmised. Kõige kergem oli kohaneda praegustel 50 aastastel, sest nad olid siis just täiskasvanuks saanud ja läksid ülikooli ja õppisid kaasaegsete programmide järgi ja just seda, mida demokraatlik ühiskond vajas.
Mu vanemad jäid raskesse olukorda ja 1995-1998 oli nii ema kui isa töötud. Minul oli 1996. aastal seljaoperatsioon ning olin koduõppes ja enamuse ajast voodis pikali, kuid isa viis autoga mind Lastepolikliinikusse Ravi tänavale ravivõimlemisse kolm korda nädalas ja hakkasin õnneks ilusasti painduma ja istuma. Istumine ehk sundasend oli minu jaoks mitu aastat väga raske ja tekitas seljas valusid isegi peale seljaoperatsiooni. Seljahaigus rikkus mul närvid ära ja 2000. aastast võtan antidepressante.
Vanaema ütles ikka, et eluteed ei kata asfalt, mäkke tõus on kivine, ainult lapsepõlvetaevas pilvitu ja sinine. Iseasi, kui sinine see lapsepõlv mul oli, kui 1993-1996 mul pidevalt selg valutas ja vanemad ei tulnud selle peale, et mind kirurgi juurde seljaga viia. Meditsiiniteadmised on meie peres olnud alati väga kehvad ja hea, et elus oleme.
1987. aastal läksin õppima 2. klassi Tallinna 1. Keskkooli ja see on praeguse nimega Gustav Adolfi Gümnaasium. Mäletan oma esimest koolikella, kui läksime kolmandale korrusele koridori lõpus olevasse klassi ja klassijuhatajaks sai meile pensionieelik Luule Veldt. Mulle ta meeldis, sest minu vanemad olid ka vanad inimesed aga enamusele ta ei meeldinud. Kord kuus käisime kolmapäeviti klassiga Koplis kinos loodusfilme vaatamas ja see oli minu arvates väga igav ja siiani ma ei armasta kinos käia. Vahel käisime klassiga Nukuteatris, sest ühe klassiõe ema töötas seal ja Estonia Teatris käisime pillidega tutvumas pühapäeviti ja see oli nii igav minu jaoks, et ma terve etenduse aja toksisin jalaga ees oleva tooli selga ja ükskord kutsus paralleelklassijuhata mind isegi järgmisel päeval klassist välja endaga vestleme ja oma käitumisest aruandma ja ma lubasin, et käitun tulevikus korralikult.
Esmaspäev algas meil Tallinna 1. Keskkoolis kolme eesti keelega. Lugemine, kirjatehnika ja grammatika. Sarnased tunnid oleks võinud tunniplaanis laiali jagada nädala peale aga ei, meil oli sedasi. Teisipäeviti oli neli tundi ja teistel päevadel oli 5 tundi. Esmaspäeviti oli liiklusõpetus, kuid ma ei käinud mitte üheski liiklusõpetuse tunnis, sest ma arvasin, et see on vabatahtlik ja kui aasta oli läbi, siis õpetaja avastas, et ma olin kõigist liiklusõpetuse tundidest puudunud ja ma sain noomida ja pidin teiste vihikute järgi järele õppima. Ma sain ennast välja vabandada sellega, ma pidevalt aitasin oma pinginaabril päevikut täita, sest ta ei osanud seda üldse teha ja tänu pinginaabri abistamisele olin klassijuhataja silmis heas kirjas ja õppeedukus oli mul väga hea.
Matemaatika oli väga kerge. Mulle meeldis joonistamine ja loodusõpetus tundidest kõige rohkem. Ükskord lubas õpetaja mul mängida klassi ees isegi õpetajat ja klassipäevikusse kirjutada hinde aga ma kutsusin peagi naljaga pooleks õpetaja klassi ette vastama ja ta vahetas meie rollid ära 12 aastaks. Meie klass oli esimene, kes käis gümnaasiumis 12 aastat, sest varem oli 11 aastat. Võimlemistunde oli meil nädalas 3 ja muusikaõpetaja oli algklassides teine peale klassijuhataja ja veel oli võimlemisõpetaja kuni neljanda klassini. Ülejäänud tunnid andis kõik klassijuhataja.
Vahetundides oli algklassides meie lemmik mänguks kummikeks. Ühel klassiõel oli saadud Inglismaalt Barbi. Mul Barbi nukku ei ole olnud. Kodus armastasin tigudele võidujooksu korraldada. Panin teod joone taha ja vaatasin, kes on kõige kiirem. Naabritüdrukutega ronisime puude otsas ja sõitsime jalgrattaga ja talvel käisime suusatamas Nõmmel. Onne ehitasime ja oma tänava poistega mängisime sõda ja loopisime neid vee ja kivide, käbide ja kividega. Oma tänava poisid tahtsid vahel sõda mängida.
Kodus lugesin palju lasteraamatuid. Eriti armastasin Astrid Lindgreni teoseid. „Pipi pikksukk“ ja „Bullerby lapsed“ ning „Karlsson katuselt“ meeldisid kõige rohkem. Mul oli tihti igav, sest vanemad ehitasid kogu aeg maja suuremaks ja ma kasvasin üksiku lapsena ja veetsin palju aega vanaemaga koos „Tahmanägu“ ja „Vapraid ja ilusaid“ vaadates. Emaga vaatasime vahel Öö tv, mida Alex Lepajõe tegi. Alex Lepajõe oli minu arvates Eesti kõige seksikam mees ja nii ilus.
5. klassi lõpus ütlesin vanaema ja isa kuuldes, et kui suureks saan, siis hakkan raamatuid kirjutama, kus kõik sõnad algavad ühe ja sama tähega ja ma olen selle suutnud tõesti ellu viia. Isa ja vanaema ei uskunud, et see on võimalik ja isa ütles, et kui see oleks võimalik, siis oleks keegi seda juba teinud. Mina nägin võimalust ja 2000. aastal hakkasin tõsisemalt selle peale mõtlema, et raamat trükkida ja 2017. aastaks on mul tehtud 7 raamatut, kus kõik sõnad algavad P, T, K, R või S tähega ja praegu teen L ning M tähega. Olen enda üle väga uhke. Suutsin võimatu võimalikuks teha. Olen oma raamatutega esinenud 2013. aastal Ajujahi saates ja Raadio 2 ning Kukus ja ETV tegi Anu Välba minuga intervjuu Paari saate jaoks.
Esimese mobiili sain 1999. aastal, kui olin 19 aastane ja lauarvuti ostsime kasutatult 2000. aastal, sest siis läksin eraülikooli psühholoogiat õppima ja mul oli seda koolitööks vaja, sest kõik kodutööd pidime arvutikirjas tegema. Mulle meeldib väga psühholoogia ja kuna närvid on mul kogu elu olnud nõrgad, siis enda aitamiseks läksingi psühholoogiat õppima ja lõpetasin selle eriala 2007. aastal ning olen kirjutanud palju psühholoogia lugusid Eesti ajalehtedesse ja ajakirjadesse kodukontorist.
Need on minu kõige eredamad hetked minu lapsepõlvest ja noorusest. Koos vanematega oleme ka rasked ajad üle elanud, sest oleme alati üksteist toetanud ja teineteisele toeks olnud.