Laupäeval, 23. juulil, Issanda aastal 2022 reisisin rongiga Tallinnast Raplamaale, et külastada koduseid kohti. Olen nimelt Raplamaal elanud ja siinkandis palju liikunud. Lõuna paiku jõudsin kenamaks arenenud Rapla linna, mis silmailu ja mõnusat äraolemist pakkus. Saabumisel kinnitasin pubis keha ja seadsin sammud vaimutoidu lätetele, eluvee allikale. Sest inimene ei ela ainuüksi leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust, nagu kinnitab püha evangeelium. Juba enne reisi teadsin, et Rapla unikaalne kahe torniga kirik kuulub mu teekonna kohustuslikku kavasse.
Õnneks olid pühakoja uksed avatud. Esmalt kõndisin kirikuaias, kus hooldatud haljendaval murupinnal märkasin kunstiliselt kujundatud ligikutsuvat pruuni pinki. Kunagi varem polnud ma seda tähele pannud, või siis on ta paigale seatud pärast minu viimast visiiti, mis toimus väga ammu. Lugesin infotahvlilt, et see pühitsetud istekoht on pühendatud koguduse organistile, koorijuhile, professor Hugo Lepnurmele.
Kirikus sees vaikselt liikudes silmasin seinal veel üht mälestustahvlit sama suurmehe nimele. Meenus üks ere episood lapsepõlvest. See oli päris kaheksakümnendate lõpus, võib-olla 1989, kus eestlased olid pika okupatsiooniperioodi järel jõulupühad erilise kirega ausse tõstnud. Siis, pimedal talveõhtul olime perega autoga teel kuhugi Raplast kaugemale, kuid peatusime kiriku kõrval, kus autosid juba rohkesti. Vanemad tahtsid kangesti sellest jõuluteenistusest osa saada. Mina, vist kaheksanda klassi noorukina tol ajal veel seda sügavat sõnumit õigesti ei mõistnud ja kirikute külastused polnud kaugeltki tavapärased. Me sisenesime Jumala templisse, mis oli absoluutselt üle rahvastatud. Inimesed kiilusid üksteise külge kinni, õhk kiviseinte vahel oluliselt soojenenud. Ühtäkki näis väljapääs füüsiliselt võimatu. Mäletan, et tundsin ärevust ja klombitunnet kurgus. Aga tagantjärele oli see pisiasi, sest ses tohutus rahvamurrus istus oreli taga kordumatu Hugo Lepnurm ja mängis kirikuliste hingekambrid jõulumüsteeriumiks valla. See keskkond meenutas mulle juba varem kogetud laulva revolutsiooni muusikalist kokkuhoidmist. Täna ma mõistan, et tol õhtul jätkus Eesti rahva rõhutatud ühtekuulumine ja kauaks ärakeelatud väärtuste ellu äratamine täistuuridel. Igatahes on praeguses ajas ülev tunne puhata jalgu suure meistri auks paigaldatud õuepingil.
Minu erilised tänusõnad kuuluvad ühele märgile, millest osa sain. Nimelt mängis kõlaritest kostuv vaikne, rahustav, emotsioone hajutav ja mõtlusesse meelitav orelimuusika. Ei, mitte see, mida oleme tavaliselt harjunud kuulama enamikes kirikutes. Siin oli selle vaikne mahe taustakõla eriliselt inspireeriv ja vaimsuse radadele juhatav. Nende leebete meloodiate kuulamine andis esmase tõuke käesoleva loo kirjutamiseks. Tundsin kogu loomingulise potentsiaali momentaalset avanemist. Jumal räägib veenvalt läbi hingeliste helikajade.
Tähendasin üles oma esimesed märkmed päris esimeses reas, altarile lähedal istudes. Kogesin õndsust selles põhjalikult renoveeritud keskkonnas, võluvate vitraažakende vaatlemise lummas ja sukeldusin sisekaemusesse.
Hardushetke järel lasin annetuskarpi oma panuse kiriku heaks ning imetlesin rõdukorruse suurt orelit. Seda pillide kuningat, mida kord üleminekuaja jõuluõhtul mänginud unustamatu kirikumuusik, helilooja ja pedagoog Hugo Lepnurm. Suundudes aeglaselt ukse poole, elustusid minus veel läinud aegade pildid, mis ka oreliga seotud. See sündis aastal 1996, mil olime oma ülikooli kursusega Raplamaa kultuurilisi vaatamisväärsusi külastamas. Meie teejuhiks oli siis Raplamaaga seotud eakas kultuuriloolane. Hallipäine entusiastlik Tallinna Pedagoogikaülikooli dotsent. Tema oli juba siis Rapla kogudusega otseselt seotud ning oskas meid kohapeal üllatada. Nimelt sai ta pastorilt loa kasutada ülakorruse orelit. Mina mõtlesin, et ta tahab niisama kätt proovida, aga selgus, et härral oli orelimäng täiesti selge ja nii need ajatud viisid kõlasid nende kõrgete õnnistatud seinte vahel.
Ennast jälle päikeselisel tänaval leidnuna jätsin kiriku tänutundega selja taha ja jätkasin üllatusterohket maist teekonda, kus veel palju avastada ja kirjaridu koostada.
Oli üks tore, elamuslik, loomingulise vaimuga kirgastav kirikukülastus, mis sundis sulge haarama ja tema läbi Loojat ülistama.
Aitäh, Rapla Maarja-Magdaleena kahe torniga Jumala tempel, toetav teeliste kirik, et ootad avatud ustega oma rüppe laupäevaseid ajateelisi!
Andre Tamm