Lapsena meeldis mul alati kuulata vanemate inimeste juttu pealt, sest need olid huvitavad. Teadsin, et seda ei tohi teha, sest see polnud viisakas, kuid tahtmine teada saada, mida räägitakse oli suurem juba õpitud viisakuse reeglitest. Nii kuulsin kui naabritädi rääkis, minu vanaemale, mida ta oli kuulnud poes leivasabas seistes, teiste naiste jutust kuulnud.
Asi olnud selline, et see lugu oli juhtunud sõja viimasel suvel. Ühe talu perenaisel oli parajasti just leivaküpsetamine käsil, kui oli tulnud teade, et kui tahetakse veel rinde eest minema saada, siis tuleb kohe minema hakata, sest veneväed on kohe, kohe tulemas.
Rehe all oli juba mitu päeva seisnud vankrile pandud kraam oodanud, millal hobune vankri ette rakendatakse, et siis kraamikoormale istuda ja kiires korras minema sõita. Perenaine oli olnud hädas, sest tal olid leivad ahjus küpsemas. Kuna leivad olid juba „esimese kuuma” kätte saanud, siis võttis perenaine puhta voodilina ja tõmbas leivalabidaga pool küpsenud leivad ahjust välja, mässinus nad sellesse nii, et nad ei puutuks üksteise vastu. Keeranud selle leiva nutsaku, talveks tehtud lambanahast saaniteki sisse, tõstnud vankrisse öeldes, et saagu leibadest mis saab, peaasi, ei leivad vallutajaid mitte kodus, leivaahjus, vastu ei võtaks.
Kui oli juba kaugemale metsa vahele jõutud, tehtud peatus, et hobune kiirest sõidust puhata saaks, siis perenaine vaatas, mis neist leibadest on saanud, sest oli mures, et see leivategu on tal küll „untsu läinud”. Kui ta aga oma isetehtud leivaahju oli lahti harutanud, siis oli ta sealt leidnud soojad, küpsed leivad.
Inimesed, kes seda lugu poes leivasabas olid kuulanud, olid ikka imestanud, et kuidas need leivad ikka küpseks said…….
Ma ei teadnudki, et kuuldud juttu võiks minul ka kunagi vaja minna. Hea, et olin seda meeles pidanud, sest seda tuli mul tihti kasutada, kuid mitte leivategemiseks, vaid siis kui vaja valmsitatud toit kauemaks ajaks sooja jätta.
See oli ENSV- ajal aasta 1960. Töötasime koos abikaasaga ühes vabrikus ja ka ühes vahetuses, kuni meile perre sündis tütar. Nüüd tuli hakata erinevates vahetustes tööl käima, sest laps oli vaja kodus üleskasvatada, sest meil polnud sellist head vanatädi, kes oleks olnud tunni meie lapse „lapsevahiks”, kuni meist üks hakkas tööle minema, ja teine töölt koju tagasi jõudis. Nii siis tõime lapse kodust vankriga vabriku juurde, kus toimus lapsevanemate vahetus ja laps koju tagasi toodi.
Õnneks polnud meie töökoht kodust kuigi kaugel, ja nii saime lapsega hakkama, aga sooja söögiga oli mure. Oli see aeg, kui igasuguseid termoseid oli juba mujal ilmas välja mõeldud, kuid neid polnud meie maal mitte kuskilt saada, nii nagu polnud ka külmkappe ega pesumasinaid. Ka puudus poes müügilt selline asi, nagu FOOLIUM, millega oleks saanud supipotis oleva supi sooja hoida.
Vot, siis tuli mulle meelde, see küpseva leiva lugu. Ma proovisin, mis saab kui pakin keedetud supi koos potiga vana puhvaika sisse, nii et supipott jääks puhvaika „selja” keskele. Alumise serva keeran kahekorra, et supipoti põhi soe seisakas. Siis pakin puhvaika hõlmad ümber poti ja keerasin veel ka varrukad ümber. Peale panin vana köögilaua vakstu (oli olnud selline juhus, et juhtusin poodi just sellel ajal, kui seal vakstu müügil oli ja nii sai köögilaud uue katte), et soe ikka ilusti paigal püsiks. Kui abikaasa koju jõudes ja oli oma „portsu” suppi puhvaika alt kätte saanud, siis pakkis ta suppoti uuesti puhvika ja vakstu alla tagasi ja kui mina õhtul töölt tulin, oli supp veel soe.
Tänapäeval vist enam ei teatagi enam, mis asi see puhvaika on. Omal ajal oli see NSVL-is üks parim disainitud leiutis moealal, sest ta oli talvel, tööriietusena välistingimustes, asendamatu kehakate. Elektrikud mõtlesid isegi välja tema kohta mõistatuse, et mis on 36 volti, 2 kilovatti. Kui küsimus esitati suuliselt, siis ei tehtud ka vahet W ja V tähe vahel, ning vastus oli PUHVAIKA.
Ka praegu kasutan, kui vaja, veel seda toidusoojas hoidise kommet. Puhvaika asemele on mul nüüd vana soe talvejope. Kuid nüüd keeran poti või kausi, enne fooliumisse ja siis pakin sellele jope ümber ootama, millal on aeg sööma hakata. Kuna mul on majas nii nimetatud „puupliit”, siis suvel, kui on väga kuumad ilmad, keedan öösel, kui väljas on jahedam, söögi valmis, et päeval pliit väljast tulevale soojale lisa juurde ei annaks.
Kui minu lapselaps seda toidu soojas hoidmist nägi, siis naeris ta pisarateni, et kuidas üldse sellisele asjale tullakse. Praegu on ju igasugust sööki, kuuma, sooja ja külma igalt poolt saada, miks siis mina sellise koopaelaniku moodiikka veel edasi elan.
Aga minul, vanal pensionäril, kellel on selle ümmargusel maakeral jalad juba käimisest lühikesekd kulunud, siiski on parem vanaviisi paigal toimetada, kui mööda poode otsida, kust seda ja teist osta saaks.