1990ndate alguse tormiliselt muutuvais aegades muutusid ka kohad, kuhu oli võimalik reisile minna. Kui varem mindi vaid Saaremaale või Viljandisse, siis nüüd äkki oli võimalik minna Saksamaale. Meie koolil oli Lõuna-Saksamaal sõpruskool, igaüks sai sealt kirjasõbra, kellega kirjutada ja kellele külla minna ja seiklus võis alata.

Muuhulgas oli seikluse üks oluline osa kohalik kaubandusvõrk – nimelt müüdi seal imelisi pehme karvaga mänguloomi, milletaolisi Eestis loomulikult tollal ei olnud. Hoolimata sellest, et olime juba 15, 16 ja mõned isegi 17 aastat vanad, tundusid seninägematud imepehmed loomad kõigile imeilusad.

1992. aasta reisist on meeles kaks mänguasja – üks lilla-valgekirju küllaltki suur jänes, kellel oli kuklas riputamiseks väike nöörike ja iminapp (juhuks, kui ma tahtnuks seda hiigeljänest perekonna Moskvitši riputada) ja heleroosa siidist süda, peas maalitud nägu ning kõhul kiri “LOVE ME”. Südamel olid peenikesed triibuliste sokkidega jalad ja klõpsuga käed, millega sai teda kas pluusi või mantli külge kinnitada ning kogu südant ümbritses satsike. Mäletan, et südame ostsin ma ise, selle roosasus ja kiri sobis hästi teismelise suurest armastusest unistava meelelaadiga, aga jänese saamislugu ma praeguseks enam meenutada ei suuda. Kuna ta on mul käes Prantsusmaal tehtud pildi peal, siis võib-olla sai see ostetud sealt mälestuseks.