Lisaks oma eelmisele saunalugudele kirjutan mõne reaga Tartu linnasaunadest aastatel 1958- 1961, ühe sõnaga, nii palju, kui ma mäletan seda.

Sellel ajavahemikul me elasime Jänese tänaval ja kodus põhjalikku ihupesu oli keeruline teha. Oli küll pesuköök suure katlaga, aga seal pesi pesu ja oli väga ebamugav enda ihu harida. Kui ma õieti mäletan, siis oli Tartus üldkasutatavad saunad Emajõe, Tiigi. Pargi, Jõe, ja Pikal tänaval. Tänava nimede järgi neid saunu nimetatigi. Meie oma perega käisime tavaliselt laupäeviti Emajõe saunas, ilmselt see oli lähim meie kodule.

Ema ja kasuisa võtsid tavaliselt saunaskäigul tunnisauna pileti, see tuli neile kahele ja pere väiksemaile õele ja vennale odavam. Mina õega olin ju juba plikaohtu ja see tõttu me käisime temaga naistesaunas. Praegu ma ei mäleta, kas saun töötas neljapäevast pühapäevani, aga seda küll mäletan, et esmaspäeviti ja teisipäeviti käisid sõdurid saunas, alati läksid rivikorras ja vahel isegi lauluga. Olen nüüd mõne inimesega rääkinud ja enamus ka imestab, et nii suur sõjaväeosa oli Tartu linnas ja oma sauna siis neil polnud, aga ju siis oli nii.
Saunas olid alati pikad järjekorrad, vahel pidid ootama ligi tunni, et pesema saaks minna. Ikka kõige ees oli riideruum, kus siis saunatädi andis sulle vaba kapi võtme, mille riputasid siis kaela, mu meelest said ka samas plekist pesukausi, millel oli sinu kapiga üks number. Saunapingid olid kivist ja alati uhtsid need kuuma veega üle, enne kui ise sinna ennast pesema asutasid. Seina ääres olid kraanid kuuma ja külma vee jaoks. Nii tõusidki ikka oma pingilt üles ja läksid uut pesuvett tooma, samal ajal ikka jälgisid, et keegi sinu kohta ära ei võta. Oli ka leiliruum, kus mina küll ei käinud, ma lapsest saati ei talu kuuma. Pesid ennast ikka tavalise tualettseebiga, polnud mingit shampooni värki eraldi juuste pesuks ja pea sai puhas küll. Rahvast oli alati palju saunas, oli ka probleeme vahel, vahel mõni kraan läks rikki, siis kutsuti kohale santehnik, see tuli alati saunatädiga koos sisse, muidu naised hakkasid meest alati hurjutama. Pärast võisid end üle uhta paraja sooja veega ja oligi ihu haritud. Kaivatamiseks olid ikka saunarätikud, juuste kuivatamiseks küll mingeid fööne polnud. Talvel oli ikka märgade juustega kodutulek. Sauna ooteruumis oli ka puhvet, ma väga hästi ei mäleta, aga seal oli müügil kindlasti halvaa, mingid kommid ja küpsised, limonaad ja õlu, vist ka valge viin, aga võin eksida.

Aga 1961. aastal me saime omale vannitoaga korteri Puusepa tänavale ja me linnasaunas enam ei käinud, samal ajal me sõitsime tihti nädalavahetuseks maale vanavanemte juurde, siis käisime seal saunas ka.

See on lühidalt minu kogemus linnasaunast.