ERMERM

Linna ühissaun

Minu saunalugu Lisatud: 04.09.2023

Autor: Mare - 1959

Ma ei tahtnud sinna kunagi minna, aga kuna meie neljaliikmeline pere elas kitsukeses kahetoalises üürikorteris, väikeses ühekorruselises puumajas, kus vesi toodi tuppa ämbriga käsikaevust, siis muud võimalust ei olnud. Igal laupäeval käisin ema ja õega ühissaunas.

Üks pool saunast oli meestele, teine pool naistele. Järjekord sauna oli laupäeviti suur. Seisime sabas laial kivitrepil, mis käänates teisele korrusele viis, käes kotike oma rätiku, seebi ja nuustikuga. Sauna eesruumis olid mitmes rivis kitsad lukkudeta riidekapid, ees pikad pingid, kus ennast peale saunaskäimist istudes kuivatada sai. Tundsin kadedust neist, kel olid kummist varbavahe plätud, et ei pidanud siis teiste poolt tallatud kivisel põrandal paljajalu käima.

Suurde kivipinkidega rivistatud pesuruumi sisenedes pahvatas vastu aurav raske õhk ja kajasid valjud naistehääled. Tsementpõrandal voolasid pesuvee joad, kõrgest hallist kooruva värviga laest tilkus veepiisku, pikki seina asetsesid roostesed veekraanid. Ruttu vaatasid, kust sai haarata vaba tsinkplekist kausi ja millisel kivipingil oli ruumi see veega täidetult asetada. Naiste vali jutt ja pidev sagimine täitis tihedalt ruumi. Pesti kausis, must vesi valati samasse maha, toodi kausiga puhas vesi, valati see siis endale loputuseks kaela ning küüriti üksteise selgi.

Avar mitmeastmeline leiliruum oli pesuruumi lõpus. Minu jaoks oli leililava liialt kuum ning hoidsin sellest eemale.

Saunaruumid vajasid remonti, olid hallid ja kõledad. Lisaks oli mulle vastumeelne end võõraste inimeste keskel pesta. Ja nii oligi, et saunapäeva mina ei oodanud. Ainukeseks heaks asjaks saunaskäimise juures oli minu jaoks Buratino limonaad, mida sel puhul tohtisin osta. :)